Appi, normaalsus!

Paljude konservatiivide, mõõdukamate ja radikaalsemate paremaktivistide ning hobitagurlaste sõnapruuki on lisandunud viimasel ajal üks uus huvitav väljend: "sallivuse pealesurumine". Ka endine peaminister Mart Laar sõnas oma aastalõpuintervjuus, et tema arust pole sallimatusel ja sallivusel tihti vahet. "Kui sa ikka sallid nii tugevalt, et oled valmis ära kägistama kõik need, kes piisavalt palju ei salli, siis on tulemus täpselt sama." Kas saab üldse olemas olla selline asi nagu "sallivuse pealesurumine"?

Tegelikult on asi väga lihtne - ei saa. Sellist asja nagu  "sallivuse pealesurumine" ei ole olemas, seega tundub ka selle väljendi kasutamine mõttetu. Nagu ei ole olemas "magamise pealesurumist" või "söömise pealesurumist". Kui muidugi magamine või söömine kellegi vabadust piirab, siis ma palun vabandust. Normaalne on, et normaalsusi ei suruta peale - need lihtsalt on. Peale saab suruda ideoloogiad ja religioone. Sallivus ei ole ideoloogia, ei ole ka religioon. See on normaalsus!

P.S! Ehk kui vaataksime kõik ära Tujurikkuja video "Ei ole üksi ükski maa" ja mõtleksime kõik selle loo mõtte üle järele, oleks Eesti veidi parem koht. Mitte vihkamise, arulageduse ja kultuurivaenulikkuse  koht.

Head Eestit kõigile...

Edgar - kes siis veel?

Foto: Rauno Volmar. Delfi

Pean tunnistama, et ma pole mitte ühtegi Eesti telekanalit nii kaua järjest jälginud kui täna Tallinna televisiooni. Oli mida vaadata! Eesti suurim erakond valis esimeest. Ja vaatamata Savisaare solvanguid, räigeid väljaütlemisi ning muidu idiotismi, andis Kadri Simson kõva lahingu. Õigemini oligi Simson (ja tema "leer") ainuke, kes midagi mõistlikku ütles. Savisaar lahmis ja solvas. Ja kui mõelda nüüd, kui suures ülekaalus oli Savisaare-meelne propaganda, on Simsoni 55 puuduvat häält tegelikult suur ime.

Savisaar enam valitsusse ei saa - ei pea-, sise- ega isegi mitte maaeluministriks. See on selge! Kõigi rohkem kui kuus klassi läbinud eestimaalaste silmis on Savisaar häbiplekk. Kuidas saakski teisiti, kui viimane täie tõsidusega väidab, et Ukrainas käib kodusõda?

Üks huvitav video aastast 2009 - lugege üle, mitut Savisaare vastast ja pooldajat videos näete!

 

Või siin?

Äärmuste viletsus ehk kes tegelikult Euroopat hävitavad?

Korp! Sakala esseekonkursi „Kas massiimmigratsioon rikastab või ohustab Euroopat?” töö

Autor: Külli Tammes

Alates sellest suvest on Eesti ja Euroopa kõige põletavamaks teemaks kerkinud pagulased. Suurimat paanikat põdejad küsivad, kas käes on lõpu algus. Rohkem kui arukaid argumenteeritud sõnavõtte võib kohata avalikkuses arutut lahmimist ja emotsioone. Eesti valitsus peab pidevalt küll dialoogi Euroopa Komisjoniga, ent pole leidnud aega korralikult rahvaga rääkida. Niivõrd keerulise küsimuse puhul aga ei piisa tavapärasest retoorikast. Vaja oleks tõsiselt võetavat selgitustööd, väljarändajate kodupiirkonnas toimuvate sündmuste ning nende ajaloolise tausta tutvustamist ja analüüsi. Seda aga pole. Ja nii ei saa ka pagulaste mitte- või hukkamõistmist üheselt pahaks panna. Hirm tundmatu ees on ürginstinkt, miski, mis on meid inimkonna algusaegadest ellu jääda aidanud. Kui sadadest tuhandetest inimestest, kes sõjakolletest pagevad, tegelikult midagi ei teata, siis kardetakse, et nad ohustavad euroopaliku kultuuritraditsiooni püsimajäämist ja senise elukorralduse hukku.

Bioloog ja teaduse populariseerija Tuul Sepp on vastandanud end artiklis „Evolutsiooniline vaatenurk pagulaskriisile“ (Sirp, 9.10.15) väga selgelt pagulastevastaste kriitikale ning öelnud väljarände bioevolutsioonilisi põhjusi loetledes: „Mida kaugemale oma kodupaigast, oma kultuuriruumist inimene rändab, seda suurem on tema kaotus konkurentsis kohalikega ja seda tõsisem peab olema ta põhjus rände ettevõtmiseks.“ See tähendab, et inimesed hülgavad oma kodu ainult väga tõsistel põhjustel.

Teave, mis meedia kaudu eestlaseni jõuab, on väga lünklik, usaldusväärset infot vähe. Aeg-ajalt jagatakse seda ETV „Välisilma“ või „Aktuaalse kaamera“ saadetes, vahel suuremates päevalehtedes, ent peamiselt jäävad siiski kõlama eimillelgi põhinevad õõnsavõitu arvamusavaldused. Ilmub palju esseesid ja kolumne, kuid tõsiasjadepõhiseid käsitlusi pole. See, kes tahaks teada, milline on tegelik poliitilis-sõjaline olukord Süürias ja selle lähiriikides või miks on inimesed sunnitud sealt lahkuma, vastuseid ei saa. Eestis käib asjatundliku lähenemise asemel vaidlus peamiselt selle üle, kas peaksime sõjapõgenikke üleüldse kuidagi aitama või oleks võimalik neid hoopis vältida.

Teine meediaga seotud probleem on see, et pagulasteema kajastus soodustab kõikide Euroopasse rändajate võtmist ühtse massina. See on ehk ohtlikumgi tendents kui peamiselt arvamuslugude avaldamine. Enamikul inimestest on juba kord komme üldistada, luua tüüpe ning lahterdada. Aga mitte kunagi pole see päris adekvaatne. Räägime keskmisest eestlasest – töökast, pikaldasest, veidi endassetõmbunust -, ent teame, et sellist mitte kusagil olemas ei ole. Kas saame siis sama suuri üldistusi teha pagulaste kohta? Nagu pole olemas keskmist eestlast, pole olemas ka keskmist pagulast. Paraku on senistest pagulasvastaste väljaütlemistest jäänud kõlama keskmise pagulase kirjeldus – muslim, mustanahaline, tööealine mees, kriminaalsete kalduvustega, laisk, õppimisvõimetu.

Kahekümne esimesel sajandil näeme taas äärmuste süvenemist. Protsessid, mis Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias, Prantsusmaal ja teistes suurriikides algasid sajandi algul, on toimumas ka Eestis. Ühiskondade ning seejärel riikide polariseerumine pole ajaloos viinud ega vii ka tulevikus rahumeelsete lahendusteni. Pead tõstev äärmuslus (nii parem kui ka vasak) Euroopas on kasulik vaid Venemaale, sest killustunud lääneriigid on Putinile heaks sihtmärgiks.

Pagulasteema on äärmuslike vaadete levikuks soodus. Konservatiivsemale osale rahvast on pagulaste vastuvõtt probleem. Ohus olevat eesti keel, rahvus ja tulevik. Mõõdukamad vastased toovad argumendiks, et ennekõike tuleks aidata kannatavaid ja vaesuses elavaid eestlasi, paremäärmuslusse kaldujad aga on võtnud enda peale kõigi mitte-eestlaste laiutava laimamise.

Vasakäärmusesse kalduvate seas pole aga üldsegi tavatud sõnavõtud, et vastu tuleks võtta kõik, vaatamata tõsiasja, et kindlasti mitte marginaalne osa sisserändajatest pole mitte sõja-, vaid majanduspagulased. On päris selge, et Eesti riik ei suudaks miljonite põgenikega hakkama saada. Rahva enamiku suhteliselt madal elatustase, eriti laste vaesus, on meie riigi üks tõsisemaid, seni piisava tähelepanuta jäänud probleeme.

Siiski on (eeskätt Eestis) valjuhäälsemalt kõlama jäänud just paremäärmuslased, kelle peamiseks mureks näib olevat hirm euroopaliku, õhtumaade kultuuri hävimise pärast. Samas kipuvad nad unustama Euroopa ajalugu – see on üles ehitatud rahvaste rännetele, tihedale koostööle ja kaubandussidemetele Ees-Aasia ning Põhja-Aafrikaga. Euroopa poleks selline, nagu me seda täna tunneme, kui poleks olnud tihedaid kontakte ümbritsevate kultuuridega. Ka varem on Euroopasse rännanud võõraid rahvaid, tänased nn päriseurooplasedki on oma praegustel asualadel hilisemad tulnukad kui nt eestlased ja teised soomeugrilased. Rahvaste segunemisest pole läänelik kultuur mitte kaotanud, vaid võitnud, kultuuripaabel on Euroopa rikkus, mitte vaesus.

Seega ei hävita õhtumaade kultuuri kindlasti mitte sõjapõgenikud. Nad ei ole oma kodust lahkunud kergekäeliselt, vaid teinud väga raske valiku. Just samasuguse otsuse eelmise sajandi keskel langetanud eestlased pidid selle tagajärgedega kaugel maal paratamatult leppima, kuid nende haavad ei paranenud päriselt kunagi. Kelle süda on valus õhukeseks kulunud, suudab teist mõista ja aidata.

Oluline on jääda võõraste tulijate üle otsustades iseendaks, lähtuda mõõdukusele manitsevast talupojatarkusest ja võtta võimalikest muutustest parim. Fanaatiline äärmuslus, mitte avatus ja empaatia, on see, mis meie tuhandeteaastast kultuuri ohustab ja lõhestab.

Savisaare müüt

A: Wikimedia Commons

Ta on tagasi. Vaatamata raskele haigusele, (ei-tea-mitmendale) korruptsiooniskandaalile, Vilja Savisaar-Toomasti ilmuvale raamatule. Ja tema populaarsus ei näitagi kahanemise märke. Vastupidi - ta on ju nii palju läbi elanud! Kes ta on?

Eesti rahvapärimusest teame mitmeid mütoloogilisi tegelasi - näkid, maaema, libahunt. Tänapäeval on nende hulka lisandunud veel üks olevus - Savisaar. Tema nime mainida ei tohi - nii võivad lähedasemadki sõbrad tülli minna. Teda ei peeta heaks olevuseks, ent kui ta hätta satub tuntakse talle kaasa. Kui tal läheb hästi, püütakse tema rolli taasiseseisvumisel vähendada, kui tal halvasti läheb, tuletab iga teine tema suurt rolli vaba Eesti saamisel meelde. 

Savisaar pole iga teine mütoloogiline teglene - tema koht on Eesti Olümposel, ta on jumal. Mitte nagu kristlaste, vaid pigem ikka kreeklaste oma. Oma puudustega. Keegi pole öelnudki, et ta on täiuslik. Tema puudused on ta tugevused. Savisaar nuuskab nina ja Lasnamägi sulab. Nagu päris inimene!

Tahame me või ei taha - Savisaar ei kao veel nii pea. Ja isegi kui ta ise manalateed astub, elab ta müüt edasi. 

Leiboristid ristteel

Leiboristide esimehekandidaadid. A: bbc.com

Kui Demokraatide Partei (Ameerika vaste Suurbritannia Tööparteile) valib oma nominatsiooni presidendivalimisteks, siis teisel pool Atlandit valivad leiboristid endale esimeest. Kuigi nimetused on erinevad, on tegu sisuliselt sama tähtsusega valimisega: presidendikandidaat peab võitlema koha nimel Valges Majas, tööpartei esimees aga koha eest Downing Street nr 10-s. Ja nagu Ühendriikides on ka Ühendkuningriigis suurüllataja. Jeremy Corbyn.

Corbyn liiga radikaalne?

A: Wikimedia Commons

Paljud leiboristid (eesotsas Tony Blairi ja Gordon Browniga) on juba jõudnud kuulutada, et koos Corbyniga valivad tema pooldajad ka tööpartei huku. Ja Corbyn tõepoolest erineb. Ta kuulutab hukku kasinuspoliitikale, mille suurimaks ideoloogiks Suurbritannias peetakse praegust varakantsler (sisuliselt rahandusminister) George Osborne´i. Ta kuulutab lõppu sõdadele (vähemalt sellistele, kus Britannia sõdurid osalevad). Ta lubab kõik suuremad taristufirmad riigistada.

Sarnasusi USA-s tõusva Bernie Sandersiga on mehel palju. Corbyn on oma valimisringkonnast alamkotta valitud järjepidevalt aastast 1983. Ja ka Corbyn nimetab ennast sotsiaaldemokraadiks. Ka Corbynit nähakse "ideoloogiliselt puhta" kandidaadina. Kuid erinevalt Sandersist on Corbyni võiduvõimalused suured. Ja ilmselt ta ka võidab. Leiboristid said valimistel suure kaotuse. Lootused olid üleval. Ja ilmselt juhtub nagu ikka, et seni radikaaliks peetu nii äärmuslikuks ei osutu.  Ja tegelikult pole Corbyni ideed lõppeks üldsegi nii radikaalsed. 

Teised kandidaadid

Andy Burnham

Browni valitsuse terviseminister, on öelnud, et Tööpartei peab olema kõigi erakond.

Yvette Cooper

Browni valitsuse töö- ja pensioniminster, praegune varivalitsuse siseminister, Corbyni järel populaarseim kandidaat.

Liz Kendall

Praegune varivalitsuse terviseminister, teda peetakse kõige blairilikumaks kandidaadiks.

 

Cooper või Corbyn?

Yvette Cooper. A: Wikimedia Commons

Suure tõenäosusega võidab kas Cooper või Corbyn, ent ilmselt mitte väga suure eduga. Mõlemad on tugevad kandidaadid. Lihtsalt Corbyn erineb kõvasti rohkem, kui teised kandidaadid, keda võib pigem tsentristlikeks nimetada. Ja Corbyn kui sotsiaaldemokraat oleks parteijuhina kasulik ka liberaalidele, sest siis mõtleks ilmselt paljud mõõdukamad britid just selle erakonna pooldamisele. Aga ka Corbynil oleks palju pooldajaid. Praegu igatahes tundub, et britid on kasinuspoliitikast väsinud. Kõik selgub 12. septembil.

Vaata ka:
http://www.bbc.com/news/uk-politics-32654262
http://www.labour.org.uk/leadership

Bernie vs Hillary ehk kellest saab demokraatide presidendikandidaat?

A: www.usatoday.com

Ameerika Ühendriikide presidendivalimised on vaieldamatult kõige jälgitumad valimised. Läänes kindlasti. USA on paratamatult üks maailma juhtivjõude, demokraatliku maailma esikõneleja. Ja president on Ameerika Ühendriikide kõige tähtsam poliitik. Seega on suur huvi arusaadav. Ja nii demokraatide kui ka vabariiklaste kandidaadid on enam-vähem nüüdseks selged. Vaid tänase presidendi erakonnas - Demokraatlikus Parteis - on sisemine suur küsimärk: kas kandideerib ka asepresident Joe Biden. 

Iseseisev Sanders

Bernie Sanders Minneapolis. A: Wikimedia Commons

Mõlemas erakonnas on huvitav olukord, kus eelnevalt kindlaks võitjaks peetud kandidaat (demokraatidel Hillary Clinton, vabariiklastel Jeb Bush) on osutunud palju vähempopulaarseks, kui varasemalt ennustati. Vabariiklaste leeris (ja üldse kogu maailmas) on laineid löömas mitteparteilise taustaga kinnisvaramogul Donald Trump, demokraatidel on järjest populaarsust kogumas samuti Demokraatlikusse Parteisse üldse mitte kuuluv Bernie Sanders. Huvitav on sarnasus Suurbritannias toimuvate Leiboristliku Partei esimehevalimistega, ka seal on üllatuskandidaadiks seni erakonnas tagaplaanil olnud ning partei vasaktiivast pärit poliitik Jeremy Corbyn (vt postitust "Leiboristid ristteel"). 

Sandersi suurimaks trumbiks on seejuures tema ideede "puhtus". Ta on väga maailmavaateline poliitik. Sotsiaaldemokraat. Clinton on rohkem peavoolupoliitik, üritades meeldida nii ärimeestele kui ka vaestele (kelle hulk on vaatamata demokraat Barack Obama pingutustele siiski pidevalt kasvanud). Sanders on väga jõuliselt rõhutanud huvigruppide (konkreetse valdkonna organisatsioonide) toomise vajalikkust otsustajate ringi, ametiühingute tugevdamise vajadust, samuti USA rolli suurendamist ülemaailmsete keskkonnaprobleemide lahendamisel. 

Kuigi Sanders on osutunud erakordselt edukaks on tal siiski mitmeid miinuseid, mida Clintonil pole. Näiteks on rõhutatud, et Sanders on suutnud enda taha koondada peamiselt valged haritlased, jättes külmaks latiinode ja mustanahaliste kogukonna. Samuti on tal raske võita USA presidendivalimistel tähtsat rolli mängiva äriklassi toetust. Ometigi on Sanders juba praegu ületanud kõiki ootusi ning ilmselt mitte ainult Hillary Clintoni suhteliselt kesise kampaaniaalguse ning paljude tagasilöökide tõttu.

Hillary "esimene naispresident" Clinton

President ja esimene mees? A: Wikimedia Commons

Kas Clinton üldse peaks enam presidendiks pürgima? See küsimus on mitmes väljaandes viimastel päevadel esikaanel seisnud. Meiliskandaal ja Benghazi saatkonnas juhtunu on endisele riigisekretärile kõvasti varju heitnud, ometigi see ilmselt niivõrd karastanud naist nagu Hillary Clinton rajalt välja ei löö. Ja suure tõenäosusega saab temast ikkagi ka järgmine Ameerika Ühendriikide president. Esimene naispresident seejuures. Ent oma kampaanias peab Clinton olulisi muutusi tegema, sest suurüllataja Donald Trump on temast maas vaid 6 %-ga ja ka Sanders ei jää kaugele maha.

Clinton on valinud kuldse kesktee ning rõhutanud keskklassi tugevdamise vajadust. Samuti on saanud Hillary Clinton enda taha palju vähemuskogukondi (mustanahalised, latiinod, mehhiklased). Kas ta suudab need jõud koondada ning jõuda välja Valge Majani? Kõikidest üllatajatest ja üllatustest hoolimata näib täna, et jõuab.

Vaata ka:
https://berniesanders.com/
https://www.hillaryclinton.com/

Sotsiaaldemokraadid koalitsioonilepingut muutmas

Praegune haldusreform hävitab maaelu. Piirissaar

Sotsiaaldemokraadid on uue esimehe eestvedamisel võtnud südameasjaks koalitsioonilepingu muutmise. Pealtnäha on tegemist tühise asjaga, mõnele tundub see ehk lausa palja populismina, ent siiski tahab SDE lahendada kolm Eestis väga olulist ning sügavat probleemi: poliitika avatus ning kaasamine, paremliberaalne maksupoliitika ja ääremaastumine. Just viimane on neist ilmselt kõige põletavam.

Haldusreformil valed eesmärgid

Tänane valitsuses arutluse all olev haldusreformiplaan on juba algusest peale ehitet valedele alustele. Haldusreformi eesmärk ei saa olla raha kokkuhoid, selle eesmärgiks peavad olema:

a. ääremaastumise peatamine;

b. elutähtsate teenuste kättesaadavuse tagamine kõikjal Eestis.

Paraku liigub avaliku halduse minister kindlalt edasi. Ja talle ei saa seda pahaks panna - seda ta ju lubaski. Kindlalt edasi küll, aga kas keegi küsis: minnakse ikka õiges suunas. Haldusreformi puhul liigutakse kindlalt kardinaalselt vastupidises suunas.

SDE peab pakkuma alternatiivi

Sotsiaaldemokraatide ülesandeks selles valitsuses on eelkõige peatada IRL-i ja Reformierakonna maaelu hävitav plaan ning haldusreformile sellisel kujul pidurit tõmmata. Eesti vajab haldusreformi, ent sellist, mis peataks ääremaastumist ning oleks suunatud tulevikku, mitte järgmise aasta riigieelarve marginaalsele suurendamisele. Marginaalsele, sest väide, et uus haldusreform olulist kulude kokkuhoidu tooks, on ilmselgelt väär. Uutesse omavalitsuskeskustesse loodaks suure kaadriga vallavalitsused, kus palgad on senistest kõvasti kõrgemad.