Korp!
Sakala esseekonkursi „Kas massiimmigratsioon rikastab või ohustab
Euroopat?” töö
 |
| Autor: Külli Tammes |
Alates
sellest suvest on Eesti ja
Euroopa kõige
põletavamaks teemaks kerkinud pagulased. Suurimat
paanikat
põdejad küsivad, kas käes on lõpu algus.
Rohkem
kui arukaid argumenteeritud sõnavõtte võib kohata avalikkuses
arutut lahmimist ja emotsioone. Eesti
valitsus peab pidevalt küll dialoogi Euroopa Komisjoniga, ent pole
leidnud aega korralikult rahvaga rääkida. Niivõrd keerulise
küsimuse puhul aga ei piisa tavapärasest retoorikast. Vaja oleks
tõsiselt võetavat selgitustööd, väljarändajate kodupiirkonnas
toimuvate sündmuste
ning nende ajaloolise tausta tutvustamist ja analüüsi.
Seda aga pole. Ja nii ei saa ka pagulaste mitte- või hukkamõistmist
üheselt pahaks panna. Hirm tundmatu ees on ürginstinkt, miski, mis
on meid inimkonna algusaegadest ellu
jääda aidanud.
Kui
sadadest tuhandetest inimestest, kes sõjakolletest pagevad,
tegelikult midagi ei teata, siis kardetakse, et nad ohustavad
euroopaliku kultuuritraditsiooni püsimajäämist ja senise
elukorralduse hukku.
Bioloog
ja teaduse populariseerija Tuul Sepp on vastandanud end artiklis
„Evolutsiooniline vaatenurk pagulaskriisile“ (Sirp, 9.10.15) väga
selgelt pagulastevastaste kriitikale ning öelnud väljarände
bioevolutsioonilisi põhjusi loetledes: „Mida
kaugemale oma kodupaigast, oma kultuuriruumist inimene rändab, seda
suurem on tema kaotus konkurentsis kohalikega ja seda tõsisem peab
olema ta põhjus rände ettevõtmiseks.“ See tähendab, et
inimesed hülgavad oma kodu ainult väga tõsistel põhjustel.
Teave,
mis meedia kaudu eestlaseni jõuab, on väga lünklik,
usaldusväärset infot vähe. Aeg-ajalt jagatakse seda ETV
„Välisilma“ või „Aktuaalse kaamera“ saadetes, vahel
suuremates päevalehtedes,
ent peamiselt jäävad siiski kõlama eimillelgi põhinevad
õõnsavõitu arvamusavaldused. Ilmub palju esseesid ja kolumne,
kuid tõsiasjadepõhiseid käsitlusi pole. See, kes tahaks teada,
milline
on tegelik poliitilis-sõjaline olukord Süürias ja selle
lähiriikides või miks on inimesed sunnitud sealt lahkuma, vastuseid
ei saa. Eestis käib asjatundliku
lähenemise asemel vaidlus peamiselt selle üle, kas peaksime
sõjapõgenikke üleüldse kuidagi aitama või oleks võimalik neid
hoopis vältida.
Teine
meediaga seotud probleem on see, et pagulasteema kajastus soodustab
kõikide Euroopasse rändajate võtmist ühtse massina. See on ehk
ohtlikumgi tendents kui peamiselt arvamuslugude avaldamine. Enamikul
inimestest on
juba kord komme üldistada, luua tüüpe ning lahterdada. Aga mitte
kunagi pole see päris
adekvaatne.
Räägime keskmisest eestlasest – töökast, pikaldasest, veidi
endassetõmbunust -, ent teame, et sellist mitte kusagil olemas ei
ole. Kas saame siis sama suuri üldistusi teha pagulaste kohta? Nagu
pole olemas keskmist eestlast, pole olemas ka keskmist pagulast.
Paraku on senistest pagulasvastaste väljaütlemistest jäänud
kõlama keskmise pagulase kirjeldus – muslim, mustanahaline,
tööealine mees, kriminaalsete kalduvustega, laisk, õppimisvõimetu.
Kahekümne
esimesel sajandil näeme taas äärmuste süvenemist. Protsessid, mis
Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias, Prantsusmaal ja teistes
suurriikides algasid sajandi algul, on toimumas ka Eestis.
Ühiskondade ning seejärel riikide polariseerumine pole ajaloos
viinud ega vii ka tulevikus rahumeelsete lahendusteni. Pead tõstev
äärmuslus (nii parem kui ka vasak) Euroopas on kasulik vaid
Venemaale, sest killustunud lääneriigid on Putinile heaks
sihtmärgiks.
Pagulasteema
on äärmuslike vaadete levikuks soodus. Konservatiivsemale osale
rahvast on pagulaste vastuvõtt probleem. Ohus olevat eesti keel,
rahvus ja tulevik. Mõõdukamad vastased toovad argumendiks, et
ennekõike tuleks aidata kannatavaid ja vaesuses elavaid eestlasi,
paremäärmuslusse
kaldujad aga on võtnud enda peale kõigi mitte-eestlaste laiutava
laimamise.
Vasakäärmusesse
kalduvate seas pole
aga üldsegi tavatud sõnavõtud, et vastu tuleks võtta kõik,
vaatamata tõsiasja, et kindlasti mitte marginaalne osa
sisserändajatest pole
mitte sõja-, vaid majanduspagulased.
On päris selge, et Eesti riik ei suudaks miljonite põgenikega
hakkama saada. Rahva enamiku
suhteliselt madal elatustase, eriti laste vaesus, on meie riigi üks
tõsisemaid, seni piisava tähelepanuta jäänud
probleeme.
Siiski
on (eeskätt Eestis) valjuhäälsemalt kõlama jäänud just
paremäärmuslased, kelle peamiseks mureks näib olevat hirm
euroopaliku, õhtumaade kultuuri hävimise pärast. Samas kipuvad nad
unustama Euroopa ajalugu – see on üles
ehitatud rahvaste
rännetele, tihedale koostööle ja kaubandussidemetele Ees-Aasia
ning Põhja-Aafrikaga. Euroopa poleks selline, nagu me seda täna
tunneme, kui poleks olnud tihedaid kontakte ümbritsevate
kultuuridega. Ka varem on Euroopasse rännanud võõraid rahvaid,
tänased
nn päriseurooplasedki on oma praegustel asualadel hilisemad tulnukad
kui nt eestlased ja teised soomeugrilased. Rahvaste segunemisest
pole läänelik kultuur mitte kaotanud, vaid võitnud,
kultuuripaabel on Euroopa rikkus, mitte vaesus.
Seega
ei hävita õhtumaade kultuuri kindlasti mitte sõjapõgenikud. Nad
ei ole oma kodust lahkunud kergekäeliselt, vaid teinud väga
raske valiku. Just samasuguse otsuse eelmise sajandi keskel
langetanud eestlased pidid selle tagajärgedega kaugel maal
paratamatult leppima, kuid nende haavad ei paranenud päriselt
kunagi. Kelle süda on valus õhukeseks kulunud, suudab teist mõista
ja aidata.
Oluline
on jääda võõraste tulijate üle otsustades iseendaks, lähtuda
mõõdukusele manitsevast talupojatarkusest ja võtta võimalikest
muutustest parim. Fanaatiline äärmuslus, mitte avatus ja empaatia,
on see, mis meie tuhandeteaastast kultuuri ohustab ja lõhestab.
