Leiboristid ristteel

Leiboristide esimehekandidaadid. A: bbc.com

Kui Demokraatide Partei (Ameerika vaste Suurbritannia Tööparteile) valib oma nominatsiooni presidendivalimisteks, siis teisel pool Atlandit valivad leiboristid endale esimeest. Kuigi nimetused on erinevad, on tegu sisuliselt sama tähtsusega valimisega: presidendikandidaat peab võitlema koha nimel Valges Majas, tööpartei esimees aga koha eest Downing Street nr 10-s. Ja nagu Ühendriikides on ka Ühendkuningriigis suurüllataja. Jeremy Corbyn.

Corbyn liiga radikaalne?

A: Wikimedia Commons

Paljud leiboristid (eesotsas Tony Blairi ja Gordon Browniga) on juba jõudnud kuulutada, et koos Corbyniga valivad tema pooldajad ka tööpartei huku. Ja Corbyn tõepoolest erineb. Ta kuulutab hukku kasinuspoliitikale, mille suurimaks ideoloogiks Suurbritannias peetakse praegust varakantsler (sisuliselt rahandusminister) George Osborne´i. Ta kuulutab lõppu sõdadele (vähemalt sellistele, kus Britannia sõdurid osalevad). Ta lubab kõik suuremad taristufirmad riigistada.

Sarnasusi USA-s tõusva Bernie Sandersiga on mehel palju. Corbyn on oma valimisringkonnast alamkotta valitud järjepidevalt aastast 1983. Ja ka Corbyn nimetab ennast sotsiaaldemokraadiks. Ka Corbynit nähakse "ideoloogiliselt puhta" kandidaadina. Kuid erinevalt Sandersist on Corbyni võiduvõimalused suured. Ja ilmselt ta ka võidab. Leiboristid said valimistel suure kaotuse. Lootused olid üleval. Ja ilmselt juhtub nagu ikka, et seni radikaaliks peetu nii äärmuslikuks ei osutu.  Ja tegelikult pole Corbyni ideed lõppeks üldsegi nii radikaalsed. 

Teised kandidaadid

Andy Burnham

Browni valitsuse terviseminister, on öelnud, et Tööpartei peab olema kõigi erakond.

Yvette Cooper

Browni valitsuse töö- ja pensioniminster, praegune varivalitsuse siseminister, Corbyni järel populaarseim kandidaat.

Liz Kendall

Praegune varivalitsuse terviseminister, teda peetakse kõige blairilikumaks kandidaadiks.

 

Cooper või Corbyn?

Yvette Cooper. A: Wikimedia Commons

Suure tõenäosusega võidab kas Cooper või Corbyn, ent ilmselt mitte väga suure eduga. Mõlemad on tugevad kandidaadid. Lihtsalt Corbyn erineb kõvasti rohkem, kui teised kandidaadid, keda võib pigem tsentristlikeks nimetada. Ja Corbyn kui sotsiaaldemokraat oleks parteijuhina kasulik ka liberaalidele, sest siis mõtleks ilmselt paljud mõõdukamad britid just selle erakonna pooldamisele. Aga ka Corbynil oleks palju pooldajaid. Praegu igatahes tundub, et britid on kasinuspoliitikast väsinud. Kõik selgub 12. septembil.

Vaata ka:
http://www.bbc.com/news/uk-politics-32654262
http://www.labour.org.uk/leadership

Bernie vs Hillary ehk kellest saab demokraatide presidendikandidaat?

A: www.usatoday.com

Ameerika Ühendriikide presidendivalimised on vaieldamatult kõige jälgitumad valimised. Läänes kindlasti. USA on paratamatult üks maailma juhtivjõude, demokraatliku maailma esikõneleja. Ja president on Ameerika Ühendriikide kõige tähtsam poliitik. Seega on suur huvi arusaadav. Ja nii demokraatide kui ka vabariiklaste kandidaadid on enam-vähem nüüdseks selged. Vaid tänase presidendi erakonnas - Demokraatlikus Parteis - on sisemine suur küsimärk: kas kandideerib ka asepresident Joe Biden. 

Iseseisev Sanders

Bernie Sanders Minneapolis. A: Wikimedia Commons

Mõlemas erakonnas on huvitav olukord, kus eelnevalt kindlaks võitjaks peetud kandidaat (demokraatidel Hillary Clinton, vabariiklastel Jeb Bush) on osutunud palju vähempopulaarseks, kui varasemalt ennustati. Vabariiklaste leeris (ja üldse kogu maailmas) on laineid löömas mitteparteilise taustaga kinnisvaramogul Donald Trump, demokraatidel on järjest populaarsust kogumas samuti Demokraatlikusse Parteisse üldse mitte kuuluv Bernie Sanders. Huvitav on sarnasus Suurbritannias toimuvate Leiboristliku Partei esimehevalimistega, ka seal on üllatuskandidaadiks seni erakonnas tagaplaanil olnud ning partei vasaktiivast pärit poliitik Jeremy Corbyn (vt postitust "Leiboristid ristteel"). 

Sandersi suurimaks trumbiks on seejuures tema ideede "puhtus". Ta on väga maailmavaateline poliitik. Sotsiaaldemokraat. Clinton on rohkem peavoolupoliitik, üritades meeldida nii ärimeestele kui ka vaestele (kelle hulk on vaatamata demokraat Barack Obama pingutustele siiski pidevalt kasvanud). Sanders on väga jõuliselt rõhutanud huvigruppide (konkreetse valdkonna organisatsioonide) toomise vajalikkust otsustajate ringi, ametiühingute tugevdamise vajadust, samuti USA rolli suurendamist ülemaailmsete keskkonnaprobleemide lahendamisel. 

Kuigi Sanders on osutunud erakordselt edukaks on tal siiski mitmeid miinuseid, mida Clintonil pole. Näiteks on rõhutatud, et Sanders on suutnud enda taha koondada peamiselt valged haritlased, jättes külmaks latiinode ja mustanahaliste kogukonna. Samuti on tal raske võita USA presidendivalimistel tähtsat rolli mängiva äriklassi toetust. Ometigi on Sanders juba praegu ületanud kõiki ootusi ning ilmselt mitte ainult Hillary Clintoni suhteliselt kesise kampaaniaalguse ning paljude tagasilöökide tõttu.

Hillary "esimene naispresident" Clinton

President ja esimene mees? A: Wikimedia Commons

Kas Clinton üldse peaks enam presidendiks pürgima? See küsimus on mitmes väljaandes viimastel päevadel esikaanel seisnud. Meiliskandaal ja Benghazi saatkonnas juhtunu on endisele riigisekretärile kõvasti varju heitnud, ometigi see ilmselt niivõrd karastanud naist nagu Hillary Clinton rajalt välja ei löö. Ja suure tõenäosusega saab temast ikkagi ka järgmine Ameerika Ühendriikide president. Esimene naispresident seejuures. Ent oma kampaanias peab Clinton olulisi muutusi tegema, sest suurüllataja Donald Trump on temast maas vaid 6 %-ga ja ka Sanders ei jää kaugele maha.

Clinton on valinud kuldse kesktee ning rõhutanud keskklassi tugevdamise vajadust. Samuti on saanud Hillary Clinton enda taha palju vähemuskogukondi (mustanahalised, latiinod, mehhiklased). Kas ta suudab need jõud koondada ning jõuda välja Valge Majani? Kõikidest üllatajatest ja üllatustest hoolimata näib täna, et jõuab.

Vaata ka:
https://berniesanders.com/
https://www.hillaryclinton.com/

Sotsiaaldemokraadid koalitsioonilepingut muutmas

Praegune haldusreform hävitab maaelu. Piirissaar

Sotsiaaldemokraadid on uue esimehe eestvedamisel võtnud südameasjaks koalitsioonilepingu muutmise. Pealtnäha on tegemist tühise asjaga, mõnele tundub see ehk lausa palja populismina, ent siiski tahab SDE lahendada kolm Eestis väga olulist ning sügavat probleemi: poliitika avatus ning kaasamine, paremliberaalne maksupoliitika ja ääremaastumine. Just viimane on neist ilmselt kõige põletavam.

Haldusreformil valed eesmärgid

Tänane valitsuses arutluse all olev haldusreformiplaan on juba algusest peale ehitet valedele alustele. Haldusreformi eesmärk ei saa olla raha kokkuhoid, selle eesmärgiks peavad olema:

a. ääremaastumise peatamine;

b. elutähtsate teenuste kättesaadavuse tagamine kõikjal Eestis.

Paraku liigub avaliku halduse minister kindlalt edasi. Ja talle ei saa seda pahaks panna - seda ta ju lubaski. Kindlalt edasi küll, aga kas keegi küsis: minnakse ikka õiges suunas. Haldusreformi puhul liigutakse kindlalt kardinaalselt vastupidises suunas.

SDE peab pakkuma alternatiivi

Sotsiaaldemokraatide ülesandeks selles valitsuses on eelkõige peatada IRL-i ja Reformierakonna maaelu hävitav plaan ning haldusreformile sellisel kujul pidurit tõmmata. Eesti vajab haldusreformi, ent sellist, mis peataks ääremaastumist ning oleks suunatud tulevikku, mitte järgmise aasta riigieelarve marginaalsele suurendamisele. Marginaalsele, sest väide, et uus haldusreform olulist kulude kokkuhoidu tooks, on ilmselgelt väär. Uutesse omavalitsuskeskustesse loodaks suure kaadriga vallavalitsused, kus palgad on senistest kõvasti kõrgemad.