 |
| Kaljurannal on kogemused nii Venemaalt kui ka USAst. Wikimedia Commons |
Eesti uueks välisministriks tõuseb suure tõenäosusega praegu välisministeeriumis asekantslerina ning varasemalt suure tähtsuse ja kaaluga riikides (Venemaal, USAs) suursaadikuna töötanud Marina Kaljurand. Võrreldes Pentus-Rosimannusega nagu öö ja päev. Lisaks ei muutu valitsuse sooline tasakaal (mis siiski liialt meeste poole kaldu) ning vähemtähtis tõsiasi pole seegi, et Kaljurand on tegelikult vene juurtega eestlane. Kõik on ilus ning uue minstri taust annab alust arvata, et temast saab hea minister ning loodetavasti muutub ka Eesti välispoliitika. Ent vaatamata Kaljuranna laitmatusele, tuleb siiski meenutada, millise valitsuse välisministriks ta asub.
Kas Kaljurand parandab Rõivase II valitsuse renomeed?
Vähemalt seda Taavi Rõivas loodab. Ja kindlasti parandabki Marina Kaljurand välisministri ametikoha ning välisministeeriumi reputatsiooni. Pärast Keit Pentus-Rosimannust saabki see vaid paremaks minna. Pentus-Rosimannus ei saanud hakkama ühegi fopaaga, ent niivõrd tähtsas ametis lihtsalt vegeteerimine pole ka õige. Siiski pole Kaljuranna isiku populaarsusel midagi pistmist kogu valitsuse renomeega. Rõivas on peaminister edasi, nagu ka Aas, Saar, Pomerants, Kruuse, Vassiljev, Michal, Reinsalu. Nende mõtted on kulunud, ministripositsioonid saadud tänu parteilisele kõrgele kohale. Nemad on Rõivase valitsuse madala reitingu põhjusteks. Nemad ja nende tagurlik poliitika. Rõivasest on saanud Ansip. Rõivase I valitsuses oli peaminister ja kõik teisedki ministrid uued (mõningate eranditega) ning energilised, viimaks läbi olulisi muudatusi ja reforme (parimad näited Kütt, Tiidus, Lauri, Ossinovski, Sulling, Palo, Padar). Isegi Keit Pentus-Rosimannus sobis keskkonnaministriks. Tänases valitsuses ei oska aga ühtegi oma ala asjatundjat, puhta taustaga ning selge visiooniga ministrit välja tuua. Kaljurannast üksi võib Rõivase valitsuse päästmiseks väheseks jääda.
Kaljuranna miinuseks kogenematus Brüsselis?
Poliitikaanalüütik Ahto Lobjakas tõi oma intervjuus (PM: Lobjakas: Eesti ei saanud parimat võimalikku välisministrit) välja, et Kaljurand pole kaugeltki parim välisministri kandidaat. Lobjakas väitis, et "Kui Kaljurannal midagi puudu jääb, siis on see Brüsseli-kogemus, mis on Eesti välisministri kompetentsi A ja O" ja "Kui Reformierakonna võimalikud kandidaadid ritta seada, oleks selle rea eesotsas Siim Kallas ja Urmas Paet,". Jah, Kaljurannal puudub Paeti/Kallase Brüsseli-kogemus, aga tema USA ja Venema koogemus on hindamatud. Samuti on Kaljurand kursis diplomaatide ja välisministeeriumi ametnike igapäevatööga. Ka Kallasel ja Paetil puudus ametisse asudes Brüsseli-kogemus ja nende teadmised välisministeeriumi ametnike ning diplomaatide tööst olid kindlasti kordades väiksemad. Samuti ei saa üle tõsiasjast, et Kaljurand on olnud suursaadik kokku kuues välisriigis. Nende seas ka Eesti välispoliitika tähtsaimates riikides Venemaal ja USAs. Kusjuures Moskvas oli Kaljurand Eesti-Venemaa suhete ühel kõige raskemal perioodil ning USAs (mis Eesti välispoliitika eesmärkides on lausa eraldi välja toodud) tegeles aktiivselt Eesti esindamise ning tutvustamisega.
Kaljurand on olnud laitmatu renomeega Eesti välisesindaja, diplomaat ning välisministeeriumi ametnik. Loodetavasti ei liitu Kaljurand ka Reformierakonnaga ning temast saab Eesti riigile väärikas ning asjatundlik välisminister.
Jõudu talle uues ametis!
