 |
| A: Wikimedia Commons |
Ta on tagasi. Vaatamata raskele haigusele, (ei-tea-mitmendale) korruptsiooniskandaalile, Vilja Savisaar-Toomasti ilmuvale raamatule. Ja tema populaarsus ei näitagi kahanemise märke. Vastupidi - ta on ju nii palju läbi elanud! Kes ta on?
Eesti rahvapärimusest teame mitmeid mütoloogilisi tegelasi - näkid, maaema, libahunt. Tänapäeval on nende hulka lisandunud veel üks olevus - Savisaar. Tema nime mainida ei tohi - nii võivad lähedasemadki sõbrad tülli minna. Teda ei peeta heaks olevuseks, ent kui ta hätta satub tuntakse talle kaasa. Kui tal läheb hästi, püütakse tema rolli taasiseseisvumisel vähendada, kui tal halvasti läheb, tuletab iga teine tema suurt rolli vaba Eesti saamisel meelde.
Savisaar pole iga teine mütoloogiline teglene - tema koht on Eesti Olümposel, ta on jumal. Mitte nagu kristlaste, vaid pigem ikka kreeklaste oma. Oma puudustega. Keegi pole öelnudki, et ta on täiuslik. Tema puudused on ta tugevused. Savisaar nuuskab nina ja Lasnamägi sulab. Nagu päris inimene!
Tahame me või ei taha - Savisaar ei kao veel nii pea. Ja isegi kui ta ise manalateed astub, elab ta müüt edasi.
