Kaks miljonit eestlast - utoopia või uus suur tulevikunarratiiv?

A: Wikimedia Commons

Viimastel päevadel on tekitanud poleemikat IRL-i esimehe Margus Tsahkna mõte kasvatada eestlaste arv kahe miljonini. Lühiajalist poleemikat oli, aga sisulist arutelu mitte. Ehk näitabki see, et oleme suure narratiivi puudusega harjunud, langenud konformismi ja salgame maha uusi (ning esmapilgul ehk hullumeelseidki) ideid. Minule kahe miljoni eestlase idee meeldib. Täiesti tõsiselt.

See, et Taavi Rõivasel puudub nägemus, kuhu Eesti riik liikuma peaks, ei tähenda, et eestimaalastel ei võiks üht suurt ühendavat tulevikunarratiivi olla. Rahval peab üks kaasahaarav tulevikku suunatud lugu olema, muidu toimub polariseerumine, rahva endassetõmbumine ning ajaloost kümne küünega kinnihoidmine. Tuleb tuttav ette?

Kaks miljonit eestlast ei tähenda kindlasti, et etnilisi eestlasi oleks või saakski nõnda palju olla. See ei tähenda ka, et me riik peaks sundkorras siia toimetama  miljon pagulast (just nii palju saabus neid eelmisel aastal Saksamaale). See kaks miljonit tähendab lisaks n-ö põliseestlastele ka Eesti rahvast, kultuurist ja ajaloost huvitet inimesi. See tähendab estofiile. Just - estofiile! Meile meeldib rääkida anglofiilidest, russofiilidest. Sõnaga "estofiil" meenub kohe 18. ja 19. sajand, rahvavalgustajatest baltisakslased. Aga justkui tänapäeval ükski normaalne inimene estofiil olla ei saaks. Kes meid ikka armastama peaks? Just need eestiarmastajad hoiavad meid tulevikus elus, suurendavad meie tuntust ja säilitavad eestlust. Eesti muutub nii avatumaks, tõepoolest suuremaks. 

Tegelikult on jäänud inimestele Tsahkna kõne iva tabamata. Valitsus ei pea nüüd hakkama igale Eesti naisele ettekirjutama, mitu last ta sünnitama peab, vaid me peame mõtlema suuremalt. Uskuma, et meie riigis tahavad äri teha ka ameeriklased, jaapanlased ja ehk paar süürlastki. Uskuma, et eesti keele ja kultuuri vastu tuntakse huvi ka paljudes teistes maades peale Soome. 

Idee Eestit ja eestlust suuremaks kasvatada on ju tegelikult universaalne ja peaks kõigi eestlaste (nende poliitilistest veendumustest olenemata) südameasjaks olema. Kui olla päris aus, siis ma tõesti ei tea, miks ekrelased ja muud padukonservatiivid eestluse hukku soovivad. Ehk on see kuidagi nende isiklikes huvides. Aga ma hästi ei taha seda uskuda. Tahaks uskuda, et eestlus ja eestlased säilivad tulevikus, et nagu soovis Kristjan Jaak Peterson: eesti keel võiks laulu tuules omale igavikku otsida. Miljon inimest on võrreldes paljude teiste keeltega tegelikult üpris paljugi, ent kindlat tulevikku see meile ei kindlusta. 

Mõelgem suuremalt ning julgegem hullumeelseid ideid välja öelda!