Eesti peaks üle minema libertaristlikule riigisüsteemile

 

Inimeste täielik vabadus maani, mil see ei piira teiste isikute vabadusi, vabatahtlik kaasatus ja valitsuse minimaliseerimine - see kõik on osa libertarismist, poliitilisest ideoloogiast, mis on järjest enam kaardile tõusmas. Vastandudes täielikult autoritarismile ja heaoluühiskonnale peaks Eesti näitama eeskuju  ja sellisele riigivalitsemisvormile üle minema. Eestlased on koos teiste Baltimaade elanikega põlised liberaalsete erakondade valijad. Miks siis ei lähe me edasi ja, vastanduses Põhjamaade heaoluühiskonnale, loo täielikult vabadusühiskonda. 

Miks libertarism?

Eestlased on alati väärtustanud vabadusi ja inimõigusi. Seda kõike libertarism pakubki. Lisaks on Eesti suuruses väikeriigis suureks koormaks bürokraatlike ja suuri inimressursse nõudvad institutsioonid, näiteks ministeeriumid. Kas me tõesti ei saa ilma nendeta hakkama? Saaksime küll ja veel palju efektiivsemalt. Ülejäänud raha saaks ka otstarbekamalt kasutada. Näiteks haiglatele moodsama varustuse soetamiseks või teedeehituseks. Seega tähendaks vabadusühiskond ainult suuremaid vabadusi inimestele, vähem regulatsioone valitsuselt ja efektiivsemat rahakasutust.

Libertarism pole anarhia

Kuigi libertarismil on ka äärmuslik, anarhistlik, vorm poleks see siiski tänases maailmas kuidagi võimalik. Selline vabadusühiskond ei tähenda ju näiteks politsei või arstiabisüsteemi kaotamist. Poleks lihtsalt sadu ministeeriumi ametnikke, kes igapäevaselt uusi keelde ja käske välja mõtleksid. Ministeeriumite asemel peaksid valdkondade arenguga tegelema hakkama ametid/bürood s.t. keskkonnaküsimustega tegeleks edaspidi vaid keskkonnaamet ning valdkonna juhiks oleks ameti direktor, mitte minister.

Üleminek vajab suuri arutelusid ja läbimõtlemist

Muutusi ei saa teha üleöö. Nii suur muutus kohe kindlasti mitte. Aga kui suuremategagi saadi ajaloos hakkama, ei tohiks Eesti üleminek vabadusühiskonnale sugugi raske olla. Tuleb lihtsalt kõik võimalikud probleemid läbimõelda ja kaaluda kõiki üksikuid muutusi eraldi. Lõppkokkuvõttes tuleb sellest ainult kasu!

EESTI VABADUSÜHISKONNAKS!

Julia Gillard - kohutav peaminister või misogüünia ohver?

24. juunil 2010. aastal toimus Austraalia Leiboristlikus Parteis võimuvahetus. Senise peaministri, Kevin Ruddi, vahetas välja senine asepeaminister Julia Gillard. Tegemist oli suure pöördega - Gillardist sai esimene naine selles ametis Austraalias.  Inimesed olid lootusrikkad - vasakpoolsetele omaselt olid Julia Gillardi lubadused suured - ei süsinikumaksule, tervishoiureform jm.
 Kuid olukord muutus kiiresti. Julia Gillardi loobiti munadega, tema riietumisstiili arvustati

Julia Gillard ja Kevin Rudd aastal 2006 (Wikimedia Commons)

Julia Gillard (Wikimedia Commons)

tihedamini kui tema poliitikat. Selline käitumine pole aga tänapäevale kohane. Isegi tema enda erakond pööras talle selja. Jah, tegu polnud säravaima poliitikuga, aga tema pidev arvustamine kustutas temas ka viimase sädeme. Julia Gillard ei olnud kohutav peaminister - ta viis läbi  tervishoiureformi ja aitas oma reformiga tugevalt erivajadustega inimesi Austraalias.

Täna ei ole enam Julia Gillard Austraalia peaminister. 26. juunil 2013 hääletas Tööpartei Gillardi maha. Uueks peaministriks sai vana - Kevin Rudd. Ja asjad on ikka nagu vanasti ning nagu üks naine ütles, kui talt küsiti Gillardi pärandi kohta, et järgmise 50 aasta jooksul rohkem naispeaministreid Austraalias pole, keegi lihtsalt ei soovi seda.

Demokraatia nii ei käi

Egiptuses toimub järjekordne riigipööre. Kuigi rahulikum kui 2011 aastal toimunu on siiski arusaamatu egiptlaste tahe. Niimoodi asjad demokraatlikus riigis ei käi. Iga vea tõttu ei saa teha revolutsiooni ning valitseja kukutada, eriti siis, kui on tegemist demokraatlikult valitud presidendiga nagu Mohamed Morsi. Demokraatlikus maailmas näidatakse oma meelsust valimiste, mitte revolutsioonide abil. Kas egiptlased saavad endale kunagi presidendi kellega täielikult rahul ollakse. Raske uskuda.


Mohamed Morsi 2013 (Wikimedia Commons)

Tallinna linnavalitsus teeb odavat propagandat

Alates 1.jaanuarist 2013 kehtib Tallinnas tasuta ühistransport - asi, mida ei suudetud ära teha isegi ENSV-s on nüüd Tallinnas igapäevane nähtus. Loomulikult on tegemist täieliku raharaiskamisega mille all kannatavad teised ja palju olulisemadki küsimused (koolid, lasteaiad, loomaaed, liiklus jne.), ent kellele ei meeldiks sõna tasuta. Vaatamata sellele, et suur osa tallinlasi ei tea, kuidas seda nn. rohelist kaarti (Tallinn - Euroopa rohelisim pealinn) kätte saab on Keskerakondlik linnavalitsus kehtestanud kaardiomanikele ka teise soodustuse. Nimelt saavad nad allahindlust apteegist, täpsemini Euroapteegist, millest, nagu Eesti Päevalehest välja tuleb pole enamik inimesi kuulnudki. Järjekordne mõtetu ning odav valijate äraostmine. Seega saab vaid oodata järgmisi KOV valimisi ja loota, et kusagil mujal varsti tasuta bussiga sõita ei saa.

Kriiside aasta

Aeg on teha kokkuvõte lõppenud aastast - 2012.
Aasta oli paljuski katsumuste ja kriiside aasta - eurokriis, usalduskriis, valetamiskriis, valitsuskriis, Süüria kriis jne. Miks oli just eelmine  sedavõrd kriisiderohke? Arvan, et ega kriise olnudki eelnevatest aastatest rohkem, pigem on kasvanud eestlaste rahulolematus ning kriisitaluvus langenud. See on hea. Valitsus on teinud vigu, kohalikud omavalitsused on teinud vigu ja ka teised maailma riigid on teinud vigu. Vigu teeme me kõik. Aga kui sa valitsed Eesti riiki või Tallinna linna ei saa sa endale suuri vigu lubada. Seega on tulevikus lootust, et rahvas näitab rohkem välja oma meelsust ning valitsejad õppivad rohkem oma vigadest.

Meikari väljaviskamine süvendab Reformierakonna usalduskriisi

Reformierakonna selle nädalane otsus visata oma välja erakonna kauaaegne liigne Silver Meikar kahjustab vaid partei usaldust. Selle asemel, et tegeleda liberaalse maailmavaate edendamisega visatakse välja ning ignoreeritakse tegelikke liberaale. Ammu oleks aeg tõeliste maailmavaateliste erakondade tekeks. Jääb vaid loota, et selliseid juhtumeid rohkem aset ei leia.

Putin kui moodne diktaator

Vladimir Putin sai äsja 50, ent väsimuse märke pole näha. Vastupidi, Putin nokauteerib Vene poksilegende hetkega, juhib haruldasi Siberi kurgi, sõidab mootorrataga ja tegeleb spordiga. Putin on tänapäeva diktaator. Käänates seadusi on tal võimalik võimul püsida kuni oma elupäevade lõpuni ja seda kõike demokraatia sildi all. Viimaseks näiteks Putini autokraatiast on sellise suhtlus- videokeskkonna nagu YouTube tsensuur. Tuleb vaid loota, et maailm suudab konflikti Venemaaga ja Vene sisepoliitika halvenemist ära hoida.