 | | |
| [1] | |
|
|
|
Juhtusin hiljuti lugema Postimehe tuntud ajakirjaniku Priit Pulleritsu blogi, milles enamik artikleid erinevaid sporditeemasid käsitlevad. Ent suusavarustuse valimist juhendavate lugude vahel võib leida ka selliseid vaimusünnitisi nagu "Eesti inimese test - kuidas vastu pidada ja ellu jääda?". Huvitav lugemine! Või pigem naljakas ... või siiski masendav.
Oma loos on Pullerits esitanud 14+1 Euroopa-Venemaa võrdlust ning esitanud ka ülesande (küll peamiselt meestele) - kui paljudega te neist nõustute. Testi tulemuste hindamise kohta ütleb ajakirjanik nii: "Nüüd lugege kokku, kui mitmest võrdlusest te aru saite ja kui mitut
neist tunnistate. Kui neid on vähem kui tosin, olete naiivne ja
sinisilmne eurooplane, kes elab oma väljamõeldud kookonis ega tunneta
elu tegelikkust. Edasi mõelge, kui palju on siinkirjeldatud
Euroopa-Venemaa vastasseisus kasu noist, kes püüdsid siinset kõva mehe
testi nr 2 naeruvääristada ja oma madala punktisumma üle uhkust tundsid. Kas teie usute, et toosugustest on Eestile raskes, kriitilises olukorras kasu?". Vot nii! Vähemalt mina pean end küll Pulleritsu "testi" järgi eriliselt sinisilmseks ning naiivseks eurooplaseks pidama, sest ausalt öeldes ei saa ma ühegagi neist võrdlustest nõustuda. Miks? Sest Priit Pulleritsu väited on erakordselt madalalaubalised ning naeruväärsed, eriti arvestades fakti, et tegemist on vägagi tunnustatud ajakirjanikuga.
1. Venemaal on suur idee – olgu see oma riigi uhkuse ja väärikuse
taastamine või endise NSV Liidu aladel oma mõjuvõimu uuesti kehtestamine
–, aga mis on Euroopa Liidu seesugune mobiliseeriv idee? Mis on Eestit
innustav idee? Peaminister ütles ju isiklikult, et Eestil pole suurt
narratiivi vaja...
Kuivõrd saab endise NSV Liidu aladel oma mõjuvõimu taastamist kogu Venemaa ehk venelaste ÜHTSE ideena/eesmärgine võtta? See on Putini ning tema lähikondlaste eesmärk, ent kindlasti mitte kõigi venemaalaste kinnisidee. Ja mis mõttes peab Venemaa oma riigi uhkust ja väärikust taastama? Kindlasti on riigi uhkus ja väärikus tähtsad ka Eestile ning teistelegi Euroopa Liidu liikmesriikidele.
Mis puudutab Eesti narratiivi, siis sellega on asi keerulisem. Eesti riigi suur eesmärk, tulevikunarratiiv peaks olema tark Eesti. Tark inimene on aga salliv, tolerantne ning solidaarne. Tark inimene võtab teist kui võrdset. Seega ei saa Venemaa tänast poliitilist juhtkonna just eriliselt targaks nimetada.
2. Venemaal ja vene rahval on rahvuslik uhkus. Kellel on Euroopas
rahvuslik uhkus? Euroopa peab ju rahvuslikkusest üle olema, selle ajaloo
kolikambrisse heitma, sest rahvuslikkus tähendab reaktsioonilisust,
äärmuslikkust, tagurlikkust. Euroopas peab saama valitsevaks
multikulturalism ja kosmopoliitsus. Euroopas võrdub rahvuslikkus
natsionalismiga, mis on otsast lõpuni taunitav. Ent rahvus on igaühe
identiteedi orgaaniline, oluline osa. Kui see ära võtta, kui seda
kärpida, kui see taunitavaks kuulutada, siis...
Kas pole mitte nii, et Venemaa on täna oma natsionalismiga üle piiri läinud? Kas Pullerits õigustabki Krimmi annekteerimist puhtalt õigustusel, et Krimm on vene rahvale "püha paik"? See ei ole õigustus! See on fašism! Seejuures puhtakujuline. Eurooplane olla tähendab olla salliv, tolerantne, sõbralik. Ja mis siis ... ? Kas Euroopa on meie rahvustunnet kuidagi kärpinud? Kas Euroopa on keelanud meil rahvariided, meie laulupeod? Ja kui isegi keelaks (mida kunagi ilmselt ka ei juhtu), siis rahvus on midagi, mis on igasühes endas. Rahvus ei ole esmatähtis. Rahvused muutuvad ja kaovad. Inimesed jäävad. (Loodetavasti.)
3. Venemaa ajalugu võib olla verine, aga Venemaa tunneb uhkust oma
ajaloo üle. Kuid Euroopa ajaloo üle valitseb üha rohkem kollektiivne
süütunne – süütunne üksteisega peetud sõdade ja samuti pikaajalise
koloniaalpoliitika pärast. Isegi Eestit, kes pole Euroopa ajaloolistes
suursigadustes osalenud, vaid on olnud selle ohver, tahab Euroopa oma
kollektiivse süütunde kandjaks teha...
Kas enese vigade tunnistamine on halb? Kas see, et Venemaa, kes uhkusega tunnistab end kui NSVL õigusjärgset, ent pole siiani paljude Euroopa riikide okupeerimise eest vabandanud, ega kavatsegi seda teha, on õige? Kindlasti mitte! Põhjendus, et Venemaa nii ei tee, EI SAA OLLA VABANDUS! Meie ei olegi autoritaarse riigi kodanikud, ega ka autoritaarse liidu. Venemaa kodanikud sama väita kahjuks ei saa.
 |
| [2] |
Eestlased tunnevad oma ajaloo üle uhkust, samuti inglased, prantsalsed. Ja kohe kindlasti ka sakslased! Neil on mille üle uhkust tunda, ent Hitleri Saksamaa pole selles loendis. Nagu ei peaks ka Venemaal olema Nõukogude Liit. Paraku näeme vastupidist.
4.
Venemaa oskab tunda uhkust oma ajalooliste võitude üle, tähistades neid
suurejooneliste paraadidega. Arusaadav: kes minevikku ei mäleta, elab
tulevikuta. Millised on Euroopa ühised suured võidud? Isegi Teist
maailmasõda mälestades tuntakse kahjatsust, et selline asi üldse juhtus,
samal ajal kui Venemaa muudab selle sündmuse isamaaliseks suurpeoks,
mis rahvas vere uhkusest keema paneb. (Muide, kes on lugenud Tolstoi
"Sõda ja rahu", loodetavasti mäletab, kuidas Kutuzov tegi prantslastele
une pealt lahinguväljal ära!)
Sellised paraadid - jõudemonstratsioonid - on osa Venemaa fašistlikust diktatuurist. Mitte midagi mille üle uhkust tunda! Punkt.
5. Venelased on suur rahvas, velikii narod. Nad tajuvad seda ja
on selle üle uhked. Euroopas, tulenevalt ajaloost, tekitab aga mingi
rahva suurus teistes ainult hirmu. Sakslased, tulenevalt viimasest
suurest sõjast, ei saa olla suured. Prantslased ei ole enam ammu suured,
nagu ka inglased. Hispaanlased kaugeltki mitte. Tulemus on see, et
Euroopas ei tohi keegi olla suur ega tunnetada end suurena – aga kui sa
pole suur, siis kuidas sa palju suuremale üldse vastu saad?
Milles seisneb ühe rahva suurus? Kas selles, mitu riiki nad eelmisel aastal vallutasid? Venemaa tõesti alustas sõda Ukrainaga, okupeerides Krimmi. Tõesti tõsiasi, mille üle uhkust tunda!
Euroopa suurus seisneb meie demokraatias. Selles, et meie ei pea suurust näitama, mitte oma jõus, vaid tarkuses! Meie ajame asju demokraatlikult - nii et kõik saavad oma sõna kaasa öelda. Selles, et meil on vabad valimised, Venemaal mitte. Meie teame, et inimesed saavad olla kõige õnnelikumad vaid vabas ühiskonnas.
6. Euroopa kardab Venemaad, isegi kui mõned selle liidrid üritavad
mängida kõvameest ja Venemaaga teravalt käituda, nagu hiljuti
Austraalias. Kas Venemaa kardab Euroopat? Nalja teete või!
Venemaa kardab Euroopat. Ja kohe kindlasti. Venemaa ei alusta Euroopaga sõda, sest ta teab, et ta kaotaks. Venemaa üritab oma jõudu näidata, see kukub tal aga haledalt läbi. Naljast on asi väga kaugel!
7. Kelle taha koondub Euroopa, kui olukord peaks teravaks ja
kriitiliseks muutuma? Nende nimetute-näotute Brüsseli junckerite ja
vanrompuyde ja ashtonite taha? Või Eestis – kas Ilvese ja Rõivase taha?
On keegi sellele üldse mõelnud? Vähemalt on Venemaal selge, kelle taha
seal koonduda: president Putini taha.
Jällegi märk fašismist, diktatuurist - isikukultus! Me EI VAJA kedagi, kelle taha joonduda! Euroopa ühtsus seisneb meie mitmekesisuses! Meie võimes asju demokraatlikult lahendada. Meie võrdsuses, vendluses ning vabaduses!
8. Venemaal on tugev, sitke, rahvuslik hing – russkii duhh, russkaja duša. Hing on samuti see, mis teeb tugevaks, mitte ainult musklid või tankid. Kas keegi on kuulnud midagi Euroopa hingest?
Euroopal on hing. Ja vägagi. See on aga iga inimese jaoks erinev. Iga inimese oma hing! Ja sõna hing on meil kokku kahekümne neljas keeles.
9. Usu tähtsust ei maksa alahinnata – see seletab, miks Venemaal on
kirik taas olulisele kohale tõstetud. Euroopa aga põlastab usku – muudab
kirikuid mitte ainult ladudeks, vaid meelelahutusasutusteks (mõni aasta
tagasi oli Newsweekis sellest pikk lugu). Eesti on samuti väljendanud
uhkust eestlaste ilmalikkuse ja kiriku pea olematu mõju üle.
Venemaal on tõesti kirik taas tähtsale kohale tõusnud. Kindlasti tänu Putuni režiimile. Kirikus valdab korruptsioon, rahapesu, võimuiha. Kirik on täiesti mõttetu asi, mida ei tohi ülehinnata. Eesti peabki oma usuleiguse üle uhkust tundma, sest on, mille üle uhkust tunda! Me ei ole pimestatud muinasjuttudest ning fiktsioonist. Kirik mängib täna rolli vaid traditsioonide hoidjana. Vene kirik on täna osa Putini diktatuurist!
10. Tartu Ülikoolis omal ajal kuulatud vene kirjanduse loengutest
(Valeri Bezzubov, Peeter Torop) mäletan hästi Venemaa ja venelaste
kannatamise (stradanije) teemat. Jah, venelastel on
kannatusvõimet, mistõttu neid ei murra ka mingid lääne sanktsioonid.
Pigem on noil vastupidine efekt. Aga milline on eurooplaste
kannatusvõime? Karta võib, et see lõpeb niipea, kui mingi Prantsusmaa
kolmandajärgulise linna butiikpood lõpetab Austria kitsepiimast juustu
müügi.
Sanktsioonid on täna oma mõju avaldamas. Venemaa majandust on tabanud krahh ning ilmselt on Putinit ees ootamas rasked ajad. Vägagi rasked! Euroopa ühtsus on Venemaa fašismile kohta kätte näitamas.
11. Eurooplast tuleb kaitsta igasuguste inimlike ebamugavuste eest.
Eurooplane ei tohi haiget saada, sest haiget saamine on valus ja
lubamatu. Aga näidake mulle venelast, kes poeb peitu ja jookseb minema,
sest kardab paaniliselt haiget saada?
Mida edasi, seda totramaks ajakirjanik Pulleritsu väited muutuvad. Kas saabki seda tõsiselt võtta?
12. Euroopa on jõudnud oma nn progressiivse filosoofiaga nii kaugele, et
elab lausa utoopias: kujutleb ette kõigi võrdsust ja vendlust. Kõige
hullem on see, et paljud ei saa aru, et see ei olegi tegelikkus, vaid
ongi utoopia. Venemaa aga ei ole lasknud end igasugustest
vasakliberaalsetest ideoloogiatest eksitada, hullutada ega nõrgestada,
vaid püsib jalad kindlalt maas. Euroopas seevastu laiutab dekadents.
Meie tee on liberaalne! Olgu ta siis vasak- või paremliberaalne. Venemaa (Putin + eliit) ei ole jalad kindlalt maas vaid hõljub pilvedes. Kõikidel inimestel on õigus vabadusele, võrdsusele ning vendlusele. Kõik inimesed peavad olema vabad, võrdsed ja vennalikud. Kas saabki väita midagi vastupidist? Samas arvestades hr Pulleritsu kommentaate kooseluseaduse kohta pole selles ka midagi imelikku. Kindel on see, et venelastele need euroopaliku kultuuriruumi alusväärtused garanteeritud ei ole!
13. Venemaa ei põlga ega põlasta jõudu – seepärast Euroopa teda
kardabki. Euroopas on jõud aga samavõrd taunitav nagu rahvuslikkuski.
Tulemus on see, et Euroopa seisab püsti peamiselt vaid Ameerika najal.
 |
| [3] |
Mis on jõud? Või las ma sõnastan selle küsimuse ümber - mis on jõu väärtus? Mitte midagi! See ei näita inimese tarkust, vaid tema kitsarinnalisust. See näitab meile veelkord, et euroopalikust kultuuriruumist ei tohi taganeda! EI TOHI! Hitleril oli jõud, Stalinil oli. On Putinil. Ei no palju õnne neile! Venemaa fašistliku režiimi ülistamine viib meid hukatuseni, mis saabus eelmisel sajandil, järjest ja järjest lähemale.
Õiglus võidab. Alati. Ja jõud ei ole veel õiglus.
14. Euroopal puudub otsustavus. Mäletate, kuidas 1990. aastate keskel
endise Jugoslaavia rahvad Euroopa kõhu all üksteisel lusikaga silmi
peast koukisid ja Euroopa seda pikka aega lihtsalt pealt vaatas (või pea
ära keeras, et mitte näha). Sadismile saabus lõpp alles siis, kui
Ameerika oma lennukitega kohale saabus. Millal on viimati Venemaal
otsustavusest puudu tulnud? Endistel Gruusia aladel? Krimmis?
Jah, me ei aja asju nagu Putin. Mei ei aja asju nagu Venemaa. Ega peakski! Me oleme Euroopa! Demokraatlike riikide liit. Meil ei aeta asju rusikaid viibutades. Erinevalt Venemaast (ja Pulleritsust) kasutame me mõistust! Mõistust, millest ka Euroopas enam ja enam väheseks hakkab jääma. Meid varitsev paremäärmuslus tuleb juba eos purustada, sest me näeme, mis tänasel Venemaal juhtunud on. Kaos! Ja kaosesse suubume ka meie kui alla anname.
Fakti, et Pulleritsu testi ei saa tõsiselt võtta illustreerib kaunilt tema loo viimane lause: " Ja miks on nii, et peamiselt vaid spordimeestes on säilinud tahet ja jõudu Eestit kaitsta?".
J õ u d u j a j a k s u e u r o o p a l i k e v ä ä r t u s t e ü l e v a l h o i d m i s e l !
PILDID
1 - Ka venelastele enditele on kõik see, mida Pullerits oma loos ülistas,
vaikselt närvidele käivaks muutumas. Allikas: Postimees, Scanpix
2 - Eesti lipp Piirissaarel. Autor: K. Pütsepp
3 - Putin = Stalin? Allikas: http://radiospada.org/2014/03/svoboda-accusa-putin-di-emulare-hitler-e-stalin-neppure-veltroni-o-casini-arriverebbero-a-tanto/
