Ansipi viimane aasta

Päike paistab Ansipi peale. (Postimees)

Andrus Ansip on peaministriametis aastast 2005, seega aprillis täitub valitsusjuhil üheksas aasta. Ilus number, kas pole? On küll, eriti hästi sobib Asipi memuaaridesse - üheksa aastat Vabariigi peaministrina. Just üheksa, mitte kümme, sest aasta 2014 jääb Ansipile viimaseks. Miks? Sest ega Ansip loll pole. Valitsuses on vaja uut hingamist, on vaja uusi nägusid, et minna vastu järgmisele neljale aastale. Või vähemalt on Reformierakonna šanssid siis suuremad. Eriti positiivselt mõjuks mõne naise (Pentus-Rosimannus, Kallas, Tiidus) või siis nn puhta poisi (Paet, Pevkur, Rõivas) esimeheks panek. Ansip teab seda. Tihti ongi kasu vaid ühe näo väljavahetamisest. Ja sellest piisab. Kui uueks esimeheks peaksid saama näiteks Kaja Kallas, Urve Tiidus, Urmas Paet või Hanno Pevkur oleks vähemalt koht koalitsioonis kindlustatud. Aga miks mitte ka peaministritool. Ansip teab ka seda. Niisis näeme pikaaegse peaministri lugelaulu. Mida Ansip viimastel kuudel korda saadab?

(1) Reformierakonna kindel koht koalitsioonijuhina, et tagada stabiilne koht järgmisele esimehele (-naisele);

(2) Korralike kanditaatide valimistel osalemise tagamine;

(3) Omale järgmise ametikoha ettevalmistamine (miks mitte Euroopa Komisjoni?)

(4) Hoidumine Keskerakonna kritiseerimisest (liigne positiivne/negatiivne tähelepanu Keskerakonnale pole kunagi head toonud - põhirõhk sotside kirumisele + võimalik, et pärast valimisi pole muud varianti kui keskiga ühte heita)

Kellest saab aga järgmine esimees?

Keit Pentus-Rosimannus - AUTOROLLO skandaal on eeskujuliku ministri nurka surunud

Urve Tiidus - liiga tiimimängija

Taavi Rõivas - ebatõenäoline valik, miinuseks vanus (ja ilmselt kogemused)

Kristen Michal - peaministriks ei saa enam kunagi

Hanno Pevkur - liiga pehme poliitik

Ära muretse, Kaja - Stenbockis on lihtsam töö! (Postimees)

Paet juba tunneb USA järgmist presidenti. (Balticreports)

Niiet valik on SINU Reformierakond!

Peaasi, et Laine Randjärve ei vali.

Tiidus on valitsuse päästeingel

Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Endise Kuressaare linnapea, Urve Tiiduse, kultuuriministri ametisse panemine on Reformierakonnale ja kogu Eesti poliitikale märgilise tähendusega. Reformierakond on asunud oma erakonna ja valitsuse mainet parandama. Ühtlasi on vanema põlvkonna poliitikud (Ligi, Lang) nüüd lõplikult erakonna siseselt tagandatud ja parteid juhivad noored - Michal, Rõivas, Pentus-Rosimannus, Paet jt. Ansipil ei jää muud üle kui varsti oma ametipost mõnele neist üle anda. Ka Ligi laul enam kaua ei kesta. Tema praeguses vastaseisus riigieelarve osas on ta üksinda. Reformierakond ei saa lubada IRL väljavihastamist.

Miks Tiidus?

Tiidus on Reformierakonnale kindlapeale minek - on tegemist räpasest päevapoliitikast eemalehoidva, endise võimeka linnapea ja pehme kuvandiga naisega. Ka see, et uus minister oleks naine on tähtis. See tõstab valitsuse populaarsust. Ja nii saabki Urve Tiidusest uus kultuuriminister.

P.S. Hea vähemalt, et mitte Laine Randjärv.

Ukraina valik

Viimastel päevadel on Ukrainas puhumas mässulised tuuled - räägitakse uue, sini-kollase revolutsiooni toimumisest. Miks aga ukrainlased protesteerivad? Riigi valitsus ja president on võtnud nõuks teha EL-ile ninanips, ja kuigi vahepeal tundus, et Ukraina liigubki Läände, siis nüüd on see tunne kadunud. Janukovõtš lendab Hiinasse ja teeb (väidetavalt) peatuse ka Putini juures. Asi on justkui otsustatud - suunaks on Ida. Ega Putinit ilmaasjata maailma mõjuvõimsamaks riigijuhiks pole nimetatud. Meeleheitlik poliitika oma suurriigi staatuse säilitamiseks, tugevdamiseks. Ukrainlased ise paistavad aga teist meelt olevat. Asi polegi ju selles, kas Ukraina koht on Euroopas või Euraasias (Putini isiklik projekt Euraasia Liit) vaid selles, kas ukrainlased saavad selle valiku teha ise. Olgu see valik milline tahes peab see väljendama enamike ukrainlaste huve. Praegused protestid räägivad aga teist keelt.

Lang toodi ohvriks

Allikas: Wikimedia Commons

Lang astus tagasi. Ei teagi, kas on see hea või halb uudis. Võib-olla mõlemat. Igatahes oli Langi tagasiastumine selge juba eile - nii lihtsalt pidi minema. Naljaga võib ju mõelda, et sirbiskandaali lõid reformierakondlased ise. Nüüd võib näha Reformierakonna toetuse tõusu. Tegemist oli väga kavala lükkega, mis paneb Langile isegi kaasa tundma. Aga kellest saab uus kultuuriminister? Loodetavasti mitte Laine Randjärvest.

Tartu valimisdebatist

Autor: Martin Dremljuga

 Tore oli vaadata tänaõhtust valimisdebatti ETV-st. Ja mitte meelelahutuse mõttes, vaid seetõttu, et jäi mulje erakondade tahtest Tartusse muudatusi tuua. Siinkohal jäi silma Margus Tsahkna, kes selgelt istuvale linnapeale vastandus. Tõsi IRL on Reformierakonnaga koalitsioonis, ent linna juhib siiski Reformierakond koos oma teada-tuntud äriringkonnaga. Natukene kahju oli Heljo Pikhofi nõrk esinemine, kuid ta ei jäänud Tsahknale palju alla. Raske oli aru saada Riisalust - mis selle mehe peas toimub? Keskerakond nagunii Tartus võimule ei saa, tore oleks, kui nad ka valimiskünnist ei ületaks. Valimisliidud aga kõlasid liiga idealistlikult ja kas nad ka tegelikult võimule saades alternatiivi pakuksid? Julgen selles küll kahelda.

Rahu nimel Süürias

AÜ rünnak Süüriasse on nüüd vaid aja küsimus. Kuigi meediakaja on veidi hajunud ja pole enam nii terav kui augusti lõpus, lubab Obama sõjalist sekkumist. Selline käitumine suurriigi poolt on aga lubamatu. Kas me tõesti pole ajaloost midagi õppinud?

AÜ vs Venemaa/ Obama vs Putin

Obama ja Putin. Allikas: http://abcnews.go.com

Küsimus pole enam ammu Süürias. Süüriaga oleks pidanud tegelema enne kodusõda. Konflikti lahendamise küsimus on ülekandunud Ameerika Ühendriikide ja Venemaa vaheliseks võimuvõitluseks. Küsimus on vaid, millised riigid pooldavad üht, millised teist. Kas tõesti tuleb meil jälle hakata pooli valima? Ameerika Ühendriigid oma viimase aja käitumisega ei erine karvavõrtki Venemaast. Kuigi inimõigused on USA-s paremini kaitstud viib Obama ellu sarnast, oma tahte pealesurumise meetodit, mida oleme harjunud pigem Venemaalt. Siiski on Obama, erinevalt Putinist, saanud Nobeli rahupreemia. 

Mis oleks lahenduseks?

Süüria kriis tuleb lahendada rahumeelselt. Me ei tohi sõjaliselt sekkuda võõrriigi siseasjadesse. Kui Venemaa toetab valitsust ja AÜ mässulisi ei jõuame kunagi lahenduseni. Igasugune sõjavarustuse tarnimine sõjakoldesse tuleb lõpetada, valitsus tuleb rahumeelselt välja vahetada ning korraldada tuleb õiglased valimised. 

Mis juhtuks AÜ sõjalisel sekkumisel?

Bashar al-Assad mässulisi ei kuule. Allikas: www.aim.org

Ameerika peab aru saama, et üks kõik, kui väikest sõjalist sekkumist ta ka ei korraldaks jääb ta Süüriasse kauemaks. Ja sõda muudkui venib ja venib. Kas USA-l on tõesti nii raske ajaloost õppida? Seda sõda pole võimalik võita. Lihtsalt pole. Mässulised võitlevad küll ühise eesmärgi - Bashar al-Assadi kukutamise nimel, kuid see on ka ainuke asi, mis neid ühendab. Pärast diktatuuri revolutsiooniga kukutamist tuleb ALATI uus diktatuur. Palun õppigem ükskord ajaloost. Selle ehedaimaks näiteks võib tuua kasvõi inimkonna suurima revolutsiooni, Prantsuse revolutsiooni, kus pärast kuningas Louis XVI kukutamist algas jakobiinide diktatuur. Ja ka jakobiinidel polnud pikka pidu, sest kuigi kuningavastaseid oli palju polnud pärast monarhi kukutamist neil enam ühist visiooni. Sama saab olema ka Süürias.

Palju õnne Eesti!