Haldusreform seisab valdedel alustel ehk mõtteid valitsuse haldusreformikavast Piirissaarelt vaadates

Piirissaare vallamaja. Autori foto

Läbi suurte raskuste kevadel kokku pandud Taavi Rõivase II valitsus on ühena oma suurtest eesmärkidest nimetanud haldusreformi läbi viimise. Näib, et plaan läheb tõepoolest käiku, sest ametis on (lisaks teada-tuntud ministritele) uus riigihalduse minister Arto Aas, kes erinevalt senistest riigihalduspoliitikaga tegelevatest ministritest on nüüd peaministriga samast erakonnast. Ja kuigi Eesti halduspoliitika (eeskätt kohalike omavalitsuste) reform on tervitatav, lausa ülioluline, siis praegune kava teeb murelikuks, on kõike muud kui mõistlik ning peidab probleeme, mitte ei lahenda neid.

Eesti näitab enamikule maailma riikidest eeskuju digitaalühiskonna loomisel. Ometi on valitsuse haldusreformiplaan risti vastupidine digitaalse ühiskonna kõige fundamentaalsemale ideele – elada (ja seega ka tööd teha) saab kõikjal – Tallinna kesklinnast Sõrve sääreni. Siin peitub aga error: töötamine, riigiteenuste kasutamine ja muude digitaaltoimingute sooritamine on võimalik, ent seejuures peab siiski läheduses asuma ka pood või lapsehoid ning muud eluks vajalikud teenuspakkujad. Pelgalt valdade liitmisest saavad need teenused kättesaadavaks vaid paberil. Reaalses elus ei too see poodi või lasteaeda maakohtades kuidagi lähemale, pikemas perspektiivis toimub hoopis vastupidine protsess – teenused koonduvad senisest veelgi enam keskustesse.

Piirissaarel aga istub ikka vana (sibulapeenarde kohal töörügamisest kängu jäänud) pensionär ja ootab arsti, kes saart üks kord aastas külastab. Kuigi tegelikult ei oota, sest kui on minek, siis on minek. Infarkti puhul ei helistata mitte kiirabisse, vaid hauakaevajaile. Surnuaedu on saarel lausa kolm –valikuvabadus missugune!

Haldusreform ei lahenda probleeme nagu ääremaastumine ja maapiirkondade inimestest tühjaksjooksmine, vaid peidab neid. Kui liita Piirissaar Tartu linnaga, siis on tegemist vaid ühe omavalitsuse sisese liikumisega (seejuures statistiliselt marginaalsega). Piirissaarele on kümme inimest aga juba kümnendik (sic!) kogu elanikkonnast.

Käesoleva reformi eesmärk on pelk rahakokkuhoid. Ent küsigem – kas valitsuse ülesanne on siis lõppeks Exceli tabelit tasakaalus hoida või hoolitseda selle eest, et kõigil Eestimaa inimestel oleks võimalik elada seal, kus nad seda ise soovivad. Kas inimesed on riigile või riik inimestele? Kui valitsuspoliitikud tunnistavad, et nende ainufunktsiooniks (selleks, mille eest neile kõikide kodanike – ka ääremaade omade – taskust palka makstakse) on tasakaalus fiskaalpoliitika, siis võime kohe alla anda ja oma riigi üleüldse ära kaotada. Rahalugemisega saavad ka ettevõtted suurepäraselt hakkama. Midagi ei ole teha – oma riik ongi kallis. Ja mitte ainult emotsionaalselt!

Reformi eestvedajad väidavad, et omavalitsuste ühinedes kasvab nende konkurentsivõime, et neid kuulatakse siis rohkem ning et nad suudavad siis täita funktsioone, mis neile seaduses ette on nähtud. Ja mis on meie lahendus: kaotame need „saamatud“ vallad (loe: kõik umbes 150 omavalitsuste konkurentsiedetabeli viimast linna-valda) lihtsalt ära. Pole valda, pole probleemi. See on absurd! Milleks peita probleemi eest pea mulla alla. Läheneme asjale õigelt poolt: kui vald ei saa hakkama kõigi talle pandud kohustustega, kas poleks siis loogiline, et vallamaja akende laudade ettelöömise asemel tuleme kokku ja mõtleme, kas on loogiline, et Tallinnal ja Piirissaarel on samasugused ülesanded ja kohustused.

Valitsusliikmetelt kuuleme järjest enam sõna „solidaarsus“. Kuigi kujult võõrapärane, on sellel sõnal siiski hea ning õilis sisu. Paraku tundub, et ministrid ja mitmed teisedki poliitikud ei taju selle mõiste täit sisu. Õigemini tundub, et sõna justkui omadele, maal ja ääremaadel elavatele, ei kehtigi. Taavi Rõivase valitsus on otsustanud anda viimase ning lõpliku surmahoobi Eesti maaelu pihta.

Senikaua, kuni reformi eesmärk pole mitte raha kokkuhoid, vaid ääremaastumise peatamine, maaelu edendamine ning võrdsete võimaluste loomine kõigile eestimaalastele (st nii maal kui linnas elavaile), on haldusreform ülesehitatud valedel alustel. Selle reformi viga ei ole mitte reform ise, vaid eesmärk. Me vajame haldusreformi, mis ei oleks mitte põhiseaduse vastane, vaid töötaks sellest lähtudes kõigi inimeste hüvanguks. Maa- ja linnainimeste. Eesti inimeste. Käesolev reformikava aga ei otsi mitte lahendusi, vaid võimalust probleemidest mitte rääkida. 

Lühendatult avaldati lugu ka EPL-s.