Kaks miljonit eestlast - utoopia või uus suur tulevikunarratiiv?

A: Wikimedia Commons

Viimastel päevadel on tekitanud poleemikat IRL-i esimehe Margus Tsahkna mõte kasvatada eestlaste arv kahe miljonini. Lühiajalist poleemikat oli, aga sisulist arutelu mitte. Ehk näitabki see, et oleme suure narratiivi puudusega harjunud, langenud konformismi ja salgame maha uusi (ning esmapilgul ehk hullumeelseidki) ideid. Minule kahe miljoni eestlase idee meeldib. Täiesti tõsiselt.

See, et Taavi Rõivasel puudub nägemus, kuhu Eesti riik liikuma peaks, ei tähenda, et eestimaalastel ei võiks üht suurt ühendavat tulevikunarratiivi olla. Rahval peab üks kaasahaarav tulevikku suunatud lugu olema, muidu toimub polariseerumine, rahva endassetõmbumine ning ajaloost kümne küünega kinnihoidmine. Tuleb tuttav ette?

Kaks miljonit eestlast ei tähenda kindlasti, et etnilisi eestlasi oleks või saakski nõnda palju olla. See ei tähenda ka, et me riik peaks sundkorras siia toimetama  miljon pagulast (just nii palju saabus neid eelmisel aastal Saksamaale). See kaks miljonit tähendab lisaks n-ö põliseestlastele ka Eesti rahvast, kultuurist ja ajaloost huvitet inimesi. See tähendab estofiile. Just - estofiile! Meile meeldib rääkida anglofiilidest, russofiilidest. Sõnaga "estofiil" meenub kohe 18. ja 19. sajand, rahvavalgustajatest baltisakslased. Aga justkui tänapäeval ükski normaalne inimene estofiil olla ei saaks. Kes meid ikka armastama peaks? Just need eestiarmastajad hoiavad meid tulevikus elus, suurendavad meie tuntust ja säilitavad eestlust. Eesti muutub nii avatumaks, tõepoolest suuremaks. 

Tegelikult on jäänud inimestele Tsahkna kõne iva tabamata. Valitsus ei pea nüüd hakkama igale Eesti naisele ettekirjutama, mitu last ta sünnitama peab, vaid me peame mõtlema suuremalt. Uskuma, et meie riigis tahavad äri teha ka ameeriklased, jaapanlased ja ehk paar süürlastki. Uskuma, et eesti keele ja kultuuri vastu tuntakse huvi ka paljudes teistes maades peale Soome. 

Idee Eestit ja eestlust suuremaks kasvatada on ju tegelikult universaalne ja peaks kõigi eestlaste (nende poliitilistest veendumustest olenemata) südameasjaks olema. Kui olla päris aus, siis ma tõesti ei tea, miks ekrelased ja muud padukonservatiivid eestluse hukku soovivad. Ehk on see kuidagi nende isiklikes huvides. Aga ma hästi ei taha seda uskuda. Tahaks uskuda, et eestlus ja eestlased säilivad tulevikus, et nagu soovis Kristjan Jaak Peterson: eesti keel võiks laulu tuules omale igavikku otsida. Miljon inimest on võrreldes paljude teiste keeltega tegelikult üpris paljugi, ent kindlat tulevikku see meile ei kindlusta. 

Mõelgem suuremalt ning julgegem hullumeelseid ideid välja öelda!

Haldusreform seisab valdedel alustel ehk mõtteid valitsuse haldusreformikavast Piirissaarelt vaadates

Piirissaare vallamaja. Autori foto

Läbi suurte raskuste kevadel kokku pandud Taavi Rõivase II valitsus on ühena oma suurtest eesmärkidest nimetanud haldusreformi läbi viimise. Näib, et plaan läheb tõepoolest käiku, sest ametis on (lisaks teada-tuntud ministritele) uus riigihalduse minister Arto Aas, kes erinevalt senistest riigihalduspoliitikaga tegelevatest ministritest on nüüd peaministriga samast erakonnast. Ja kuigi Eesti halduspoliitika (eeskätt kohalike omavalitsuste) reform on tervitatav, lausa ülioluline, siis praegune kava teeb murelikuks, on kõike muud kui mõistlik ning peidab probleeme, mitte ei lahenda neid.

Eesti näitab enamikule maailma riikidest eeskuju digitaalühiskonna loomisel. Ometi on valitsuse haldusreformiplaan risti vastupidine digitaalse ühiskonna kõige fundamentaalsemale ideele – elada (ja seega ka tööd teha) saab kõikjal – Tallinna kesklinnast Sõrve sääreni. Siin peitub aga error: töötamine, riigiteenuste kasutamine ja muude digitaaltoimingute sooritamine on võimalik, ent seejuures peab siiski läheduses asuma ka pood või lapsehoid ning muud eluks vajalikud teenuspakkujad. Pelgalt valdade liitmisest saavad need teenused kättesaadavaks vaid paberil. Reaalses elus ei too see poodi või lasteaeda maakohtades kuidagi lähemale, pikemas perspektiivis toimub hoopis vastupidine protsess – teenused koonduvad senisest veelgi enam keskustesse.

Piirissaarel aga istub ikka vana (sibulapeenarde kohal töörügamisest kängu jäänud) pensionär ja ootab arsti, kes saart üks kord aastas külastab. Kuigi tegelikult ei oota, sest kui on minek, siis on minek. Infarkti puhul ei helistata mitte kiirabisse, vaid hauakaevajaile. Surnuaedu on saarel lausa kolm –valikuvabadus missugune!

Haldusreform ei lahenda probleeme nagu ääremaastumine ja maapiirkondade inimestest tühjaksjooksmine, vaid peidab neid. Kui liita Piirissaar Tartu linnaga, siis on tegemist vaid ühe omavalitsuse sisese liikumisega (seejuures statistiliselt marginaalsega). Piirissaarele on kümme inimest aga juba kümnendik (sic!) kogu elanikkonnast.

Käesoleva reformi eesmärk on pelk rahakokkuhoid. Ent küsigem – kas valitsuse ülesanne on siis lõppeks Exceli tabelit tasakaalus hoida või hoolitseda selle eest, et kõigil Eestimaa inimestel oleks võimalik elada seal, kus nad seda ise soovivad. Kas inimesed on riigile või riik inimestele? Kui valitsuspoliitikud tunnistavad, et nende ainufunktsiooniks (selleks, mille eest neile kõikide kodanike – ka ääremaade omade – taskust palka makstakse) on tasakaalus fiskaalpoliitika, siis võime kohe alla anda ja oma riigi üleüldse ära kaotada. Rahalugemisega saavad ka ettevõtted suurepäraselt hakkama. Midagi ei ole teha – oma riik ongi kallis. Ja mitte ainult emotsionaalselt!

Reformi eestvedajad väidavad, et omavalitsuste ühinedes kasvab nende konkurentsivõime, et neid kuulatakse siis rohkem ning et nad suudavad siis täita funktsioone, mis neile seaduses ette on nähtud. Ja mis on meie lahendus: kaotame need „saamatud“ vallad (loe: kõik umbes 150 omavalitsuste konkurentsiedetabeli viimast linna-valda) lihtsalt ära. Pole valda, pole probleemi. See on absurd! Milleks peita probleemi eest pea mulla alla. Läheneme asjale õigelt poolt: kui vald ei saa hakkama kõigi talle pandud kohustustega, kas poleks siis loogiline, et vallamaja akende laudade ettelöömise asemel tuleme kokku ja mõtleme, kas on loogiline, et Tallinnal ja Piirissaarel on samasugused ülesanded ja kohustused.

Valitsusliikmetelt kuuleme järjest enam sõna „solidaarsus“. Kuigi kujult võõrapärane, on sellel sõnal siiski hea ning õilis sisu. Paraku tundub, et ministrid ja mitmed teisedki poliitikud ei taju selle mõiste täit sisu. Õigemini tundub, et sõna justkui omadele, maal ja ääremaadel elavatele, ei kehtigi. Taavi Rõivase valitsus on otsustanud anda viimase ning lõpliku surmahoobi Eesti maaelu pihta.

Senikaua, kuni reformi eesmärk pole mitte raha kokkuhoid, vaid ääremaastumise peatamine, maaelu edendamine ning võrdsete võimaluste loomine kõigile eestimaalastele (st nii maal kui linnas elavaile), on haldusreform ülesehitatud valedel alustel. Selle reformi viga ei ole mitte reform ise, vaid eesmärk. Me vajame haldusreformi, mis ei oleks mitte põhiseaduse vastane, vaid töötaks sellest lähtudes kõigi inimeste hüvanguks. Maa- ja linnainimeste. Eesti inimeste. Käesolev reformikava aga ei otsi mitte lahendusi, vaid võimalust probleemidest mitte rääkida. 

Lühendatult avaldati lugu ka EPL-s.

Lähis-Ida probleemide tagamaad: sissejuhatus

A: Marc Ryckaert

Kahekümnenda sajandi lõpu ning kahekümne esimese sajandi alguspoole poliitiliste, majanduslike ning sõjaliste konfliktide keskmeks on vaieldamatult Lähis-Ida. Paljude üheksateistkümnendal ja kahekümnendal sajandil tehtud otsuste tulemusel aeglaselt tekkinud mädakolded on nüüd hakanud või hakkavad kohe-kohe lõhkema. Saja kuni kahesaja aasta taguste valede otsuste tagajärjed tuleb nüüd meil lahendada. Tahame me seda või mitte.

Et mõista probleeme, mis Lähis-Idas tekkinud on, tuleb mõista veidi tagamaid.

1. Mis on Lähis-Ida

ehk lühiülevaade Lähis-Ida riikidest

Lähis-Ida all mõistetakse Vahemere idakaldale (Türgi, Küpros, Süüria, Liibanon, Iisrael, Palestiina omavalitsus, Egiptus), Araabia poolsaarele (Jordaania, Iraak, Kuveit, Saudi Araabia, Bahrein, Katar, Araabia Ühendemiraadid, Omaan, Jeemen) jäävaid maid ning Iraani.

Lähis-Ida kaardil. A: Wikimedia Commons

Mõningat andmeid Lähis-Ida riikide (1) kohta:

Riik	Pealinn	Rahvaarv	Riigikeel(ed)	Koht vabadusindeksis	Koht ajakirjandus- vabadusindeksis
Araabia Ühendemiraadid	Abu Dhabi	5 432 746	araabia	mittevaba	118.
Bahrein	Al-Manamah	1 234 571	araabia	mittevaba	163.
Egiptus	Kairo	77 498 000	araabia	mittevaba	159.
Iraak	Bagdad	31 001 816	araabia, kurdi	mittevaba	153.
Iraan	Teheran	71 208 000	pärsia	mittevaba	173.
Iisrael	Jeruusalemm	7 465 000	heebrea, araabia	vaba	96.
Palestiina omavalitsus	Ramallah	4 550 368	araabia	mittevaba	138.
Jeemen	San ´a´	23 701 257	araabia	mittevaba	167.
Jordaania	´Amman	6 407 085	araabia	mittevaba	141.
Katar	Ad-Dawhah	793 341	araabia	mittevaba	113.
Kuveit	Al-Kuwayt	3 100 000	araabia	osaliselt vaba	91.
Küpros	Nikosia	792 604	kreeka, türgi	vaba	25.
Liibanon	Beirut	4 224 000	araabia, prantsuse	osaliselt vaba	106.
Omaan	Masqat	3 200 000	araabia	mittevaba	134.
Saudi Araabia	Ar-Riyad	23 513 330	araabia	mittevaba	164.
Süüria	Damaskus	22 505 000	araabia	mittevaba	177.
Türgi	Ankara	73 914 000	türgi	osaliselt vaba	154.

1. Palestiina omavalitsus pole veel iseiseisev riik.

Tartu maavanem vaadaku Viljandi asemel Tartumaale

Tartu maavanem Reno Laidre on leidnud aega sõna võtta ja seda väga huvitavas vormis - uusaastapöördumises. Et Laidre mitte midagi ei juhi, tunnistab ta ka oma kirjutises. Väljendid nagu "tean, et Tartumaa valdades-linnades töötatakse juba päris kindlate mõtetega" ja "suured muudatused eeloleval aastal ilmselt veel [maavalitsust] ei puuduta" jätavad üpriski haleda mulje. Keegi peab ju seda tööd ka tegema ...

Kummastav, lausa hämmingusse ajav on aga maavanema asjatundmatus. 

"Nii mõnigi hirm – ääremaastumine, otsustamisest kõrvale jäämine – sai seal hajutatud. Selgus hoopis, et suurvald suudab ka väikeste külakeskuste eest paremini hoolt kanda. Olen arvutanud, et ainuüksi liitumistoetused võiksid Tartumaale parimal juhul lisaraha tuua kuni 8 miljonit eurot. Selle abil on võimalik parandada elukeskkonda ja pakkuda paremaid teenuseid."

Et ühinemised on olnud üpris hiljutised, ei ole ühtegi aruannet nende edukuse kohta seniajani tehtud. Vähemalt pole neid avalikkusega jagatud. Naljakas on ka arv 8 mln eurot lisaraha. Ei tea, mis arve Laidre laest  alla sajab, aga eks selline numbrikombinatsioon paneb ju kõik kohe haldusreformi toetama. Kaheksa miljonit!

Soovitaks Laidrel uuel aastal ka Tammelinnast välja jõuda. Külastada näiteks Eesti ainukest valda, kus pole toidupoodi. Piirissaart. Ootaks maavanemalt ideid, kuidas seda kaheksat miljonit saarel kasutada. Läbi suurte vaevade on seni suudetud korda teha vaid sadam.

Appi, normaalsus!

Paljude konservatiivide, mõõdukamate ja radikaalsemate paremaktivistide ning hobitagurlaste sõnapruuki on lisandunud viimasel ajal üks uus huvitav väljend: "sallivuse pealesurumine". Ka endine peaminister Mart Laar sõnas oma aastalõpuintervjuus, et tema arust pole sallimatusel ja sallivusel tihti vahet. "Kui sa ikka sallid nii tugevalt, et oled valmis ära kägistama kõik need, kes piisavalt palju ei salli, siis on tulemus täpselt sama." Kas saab üldse olemas olla selline asi nagu "sallivuse pealesurumine"?

Tegelikult on asi väga lihtne - ei saa. Sellist asja nagu  "sallivuse pealesurumine" ei ole olemas, seega tundub ka selle väljendi kasutamine mõttetu. Nagu ei ole olemas "magamise pealesurumist" või "söömise pealesurumist". Kui muidugi magamine või söömine kellegi vabadust piirab, siis ma palun vabandust. Normaalne on, et normaalsusi ei suruta peale - need lihtsalt on. Peale saab suruda ideoloogiad ja religioone. Sallivus ei ole ideoloogia, ei ole ka religioon. See on normaalsus!

P.S! Ehk kui vaataksime kõik ära Tujurikkuja video "Ei ole üksi ükski maa" ja mõtleksime kõik selle loo mõtte üle järele, oleks Eesti veidi parem koht. Mitte vihkamise, arulageduse ja kultuurivaenulikkuse  koht.

Head Eestit kõigile...

Edgar - kes siis veel?

Foto: Rauno Volmar. Delfi

Pean tunnistama, et ma pole mitte ühtegi Eesti telekanalit nii kaua järjest jälginud kui täna Tallinna televisiooni. Oli mida vaadata! Eesti suurim erakond valis esimeest. Ja vaatamata Savisaare solvanguid, räigeid väljaütlemisi ning muidu idiotismi, andis Kadri Simson kõva lahingu. Õigemini oligi Simson (ja tema "leer") ainuke, kes midagi mõistlikku ütles. Savisaar lahmis ja solvas. Ja kui mõelda nüüd, kui suures ülekaalus oli Savisaare-meelne propaganda, on Simsoni 55 puuduvat häält tegelikult suur ime.

Savisaar enam valitsusse ei saa - ei pea-, sise- ega isegi mitte maaeluministriks. See on selge! Kõigi rohkem kui kuus klassi läbinud eestimaalaste silmis on Savisaar häbiplekk. Kuidas saakski teisiti, kui viimane täie tõsidusega väidab, et Ukrainas käib kodusõda?

Üks huvitav video aastast 2009 - lugege üle, mitut Savisaare vastast ja pooldajat videos näete!

 

Või siin?

Äärmuste viletsus ehk kes tegelikult Euroopat hävitavad?

Korp! Sakala esseekonkursi „Kas massiimmigratsioon rikastab või ohustab Euroopat?” töö

Autor: Külli Tammes

Alates sellest suvest on Eesti ja Euroopa kõige põletavamaks teemaks kerkinud pagulased. Suurimat paanikat põdejad küsivad, kas käes on lõpu algus. Rohkem kui arukaid argumenteeritud sõnavõtte võib kohata avalikkuses arutut lahmimist ja emotsioone. Eesti valitsus peab pidevalt küll dialoogi Euroopa Komisjoniga, ent pole leidnud aega korralikult rahvaga rääkida. Niivõrd keerulise küsimuse puhul aga ei piisa tavapärasest retoorikast. Vaja oleks tõsiselt võetavat selgitustööd, väljarändajate kodupiirkonnas toimuvate sündmuste ning nende ajaloolise tausta tutvustamist ja analüüsi. Seda aga pole. Ja nii ei saa ka pagulaste mitte- või hukkamõistmist üheselt pahaks panna. Hirm tundmatu ees on ürginstinkt, miski, mis on meid inimkonna algusaegadest ellu jääda aidanud. Kui sadadest tuhandetest inimestest, kes sõjakolletest pagevad, tegelikult midagi ei teata, siis kardetakse, et nad ohustavad euroopaliku kultuuritraditsiooni püsimajäämist ja senise elukorralduse hukku.

Bioloog ja teaduse populariseerija Tuul Sepp on vastandanud end artiklis „Evolutsiooniline vaatenurk pagulaskriisile“ (Sirp, 9.10.15) väga selgelt pagulastevastaste kriitikale ning öelnud väljarände bioevolutsioonilisi põhjusi loetledes: „Mida kaugemale oma kodupaigast, oma kultuuriruumist inimene rändab, seda suurem on tema kaotus konkurentsis kohalikega ja seda tõsisem peab olema ta põhjus rände ettevõtmiseks.“ See tähendab, et inimesed hülgavad oma kodu ainult väga tõsistel põhjustel.

Teave, mis meedia kaudu eestlaseni jõuab, on väga lünklik, usaldusväärset infot vähe. Aeg-ajalt jagatakse seda ETV „Välisilma“ või „Aktuaalse kaamera“ saadetes, vahel suuremates päevalehtedes, ent peamiselt jäävad siiski kõlama eimillelgi põhinevad õõnsavõitu arvamusavaldused. Ilmub palju esseesid ja kolumne, kuid tõsiasjadepõhiseid käsitlusi pole. See, kes tahaks teada, milline on tegelik poliitilis-sõjaline olukord Süürias ja selle lähiriikides või miks on inimesed sunnitud sealt lahkuma, vastuseid ei saa. Eestis käib asjatundliku lähenemise asemel vaidlus peamiselt selle üle, kas peaksime sõjapõgenikke üleüldse kuidagi aitama või oleks võimalik neid hoopis vältida.

Teine meediaga seotud probleem on see, et pagulasteema kajastus soodustab kõikide Euroopasse rändajate võtmist ühtse massina. See on ehk ohtlikumgi tendents kui peamiselt arvamuslugude avaldamine. Enamikul inimestest on juba kord komme üldistada, luua tüüpe ning lahterdada. Aga mitte kunagi pole see päris adekvaatne. Räägime keskmisest eestlasest – töökast, pikaldasest, veidi endassetõmbunust -, ent teame, et sellist mitte kusagil olemas ei ole. Kas saame siis sama suuri üldistusi teha pagulaste kohta? Nagu pole olemas keskmist eestlast, pole olemas ka keskmist pagulast. Paraku on senistest pagulasvastaste väljaütlemistest jäänud kõlama keskmise pagulase kirjeldus – muslim, mustanahaline, tööealine mees, kriminaalsete kalduvustega, laisk, õppimisvõimetu.

Kahekümne esimesel sajandil näeme taas äärmuste süvenemist. Protsessid, mis Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias, Prantsusmaal ja teistes suurriikides algasid sajandi algul, on toimumas ka Eestis. Ühiskondade ning seejärel riikide polariseerumine pole ajaloos viinud ega vii ka tulevikus rahumeelsete lahendusteni. Pead tõstev äärmuslus (nii parem kui ka vasak) Euroopas on kasulik vaid Venemaale, sest killustunud lääneriigid on Putinile heaks sihtmärgiks.

Pagulasteema on äärmuslike vaadete levikuks soodus. Konservatiivsemale osale rahvast on pagulaste vastuvõtt probleem. Ohus olevat eesti keel, rahvus ja tulevik. Mõõdukamad vastased toovad argumendiks, et ennekõike tuleks aidata kannatavaid ja vaesuses elavaid eestlasi, paremäärmuslusse kaldujad aga on võtnud enda peale kõigi mitte-eestlaste laiutava laimamise.

Vasakäärmusesse kalduvate seas pole aga üldsegi tavatud sõnavõtud, et vastu tuleks võtta kõik, vaatamata tõsiasja, et kindlasti mitte marginaalne osa sisserändajatest pole mitte sõja-, vaid majanduspagulased. On päris selge, et Eesti riik ei suudaks miljonite põgenikega hakkama saada. Rahva enamiku suhteliselt madal elatustase, eriti laste vaesus, on meie riigi üks tõsisemaid, seni piisava tähelepanuta jäänud probleeme.

Siiski on (eeskätt Eestis) valjuhäälsemalt kõlama jäänud just paremäärmuslased, kelle peamiseks mureks näib olevat hirm euroopaliku, õhtumaade kultuuri hävimise pärast. Samas kipuvad nad unustama Euroopa ajalugu – see on üles ehitatud rahvaste rännetele, tihedale koostööle ja kaubandussidemetele Ees-Aasia ning Põhja-Aafrikaga. Euroopa poleks selline, nagu me seda täna tunneme, kui poleks olnud tihedaid kontakte ümbritsevate kultuuridega. Ka varem on Euroopasse rännanud võõraid rahvaid, tänased nn päriseurooplasedki on oma praegustel asualadel hilisemad tulnukad kui nt eestlased ja teised soomeugrilased. Rahvaste segunemisest pole läänelik kultuur mitte kaotanud, vaid võitnud, kultuuripaabel on Euroopa rikkus, mitte vaesus.

Seega ei hävita õhtumaade kultuuri kindlasti mitte sõjapõgenikud. Nad ei ole oma kodust lahkunud kergekäeliselt, vaid teinud väga raske valiku. Just samasuguse otsuse eelmise sajandi keskel langetanud eestlased pidid selle tagajärgedega kaugel maal paratamatult leppima, kuid nende haavad ei paranenud päriselt kunagi. Kelle süda on valus õhukeseks kulunud, suudab teist mõista ja aidata.

Oluline on jääda võõraste tulijate üle otsustades iseendaks, lähtuda mõõdukusele manitsevast talupojatarkusest ja võtta võimalikest muutustest parim. Fanaatiline äärmuslus, mitte avatus ja empaatia, on see, mis meie tuhandeteaastast kultuuri ohustab ja lõhestab.