Edgar - kes siis veel?

Foto: Rauno Volmar. Delfi

Pean tunnistama, et ma pole mitte ühtegi Eesti telekanalit nii kaua järjest jälginud kui täna Tallinna televisiooni. Oli mida vaadata! Eesti suurim erakond valis esimeest. Ja vaatamata Savisaare solvanguid, räigeid väljaütlemisi ning muidu idiotismi, andis Kadri Simson kõva lahingu. Õigemini oligi Simson (ja tema "leer") ainuke, kes midagi mõistlikku ütles. Savisaar lahmis ja solvas. Ja kui mõelda nüüd, kui suures ülekaalus oli Savisaare-meelne propaganda, on Simsoni 55 puuduvat häält tegelikult suur ime.

Savisaar enam valitsusse ei saa - ei pea-, sise- ega isegi mitte maaeluministriks. See on selge! Kõigi rohkem kui kuus klassi läbinud eestimaalaste silmis on Savisaar häbiplekk. Kuidas saakski teisiti, kui viimane täie tõsidusega väidab, et Ukrainas käib kodusõda?

Üks huvitav video aastast 2009 - lugege üle, mitut Savisaare vastast ja pooldajat videos näete!

 

Või siin?

Äärmuste viletsus ehk kes tegelikult Euroopat hävitavad?

Korp! Sakala esseekonkursi „Kas massiimmigratsioon rikastab või ohustab Euroopat?” töö

Autor: Külli Tammes

Alates sellest suvest on Eesti ja Euroopa kõige põletavamaks teemaks kerkinud pagulased. Suurimat paanikat põdejad küsivad, kas käes on lõpu algus. Rohkem kui arukaid argumenteeritud sõnavõtte võib kohata avalikkuses arutut lahmimist ja emotsioone. Eesti valitsus peab pidevalt küll dialoogi Euroopa Komisjoniga, ent pole leidnud aega korralikult rahvaga rääkida. Niivõrd keerulise küsimuse puhul aga ei piisa tavapärasest retoorikast. Vaja oleks tõsiselt võetavat selgitustööd, väljarändajate kodupiirkonnas toimuvate sündmuste ning nende ajaloolise tausta tutvustamist ja analüüsi. Seda aga pole. Ja nii ei saa ka pagulaste mitte- või hukkamõistmist üheselt pahaks panna. Hirm tundmatu ees on ürginstinkt, miski, mis on meid inimkonna algusaegadest ellu jääda aidanud. Kui sadadest tuhandetest inimestest, kes sõjakolletest pagevad, tegelikult midagi ei teata, siis kardetakse, et nad ohustavad euroopaliku kultuuritraditsiooni püsimajäämist ja senise elukorralduse hukku.

Bioloog ja teaduse populariseerija Tuul Sepp on vastandanud end artiklis „Evolutsiooniline vaatenurk pagulaskriisile“ (Sirp, 9.10.15) väga selgelt pagulastevastaste kriitikale ning öelnud väljarände bioevolutsioonilisi põhjusi loetledes: „Mida kaugemale oma kodupaigast, oma kultuuriruumist inimene rändab, seda suurem on tema kaotus konkurentsis kohalikega ja seda tõsisem peab olema ta põhjus rände ettevõtmiseks.“ See tähendab, et inimesed hülgavad oma kodu ainult väga tõsistel põhjustel.

Teave, mis meedia kaudu eestlaseni jõuab, on väga lünklik, usaldusväärset infot vähe. Aeg-ajalt jagatakse seda ETV „Välisilma“ või „Aktuaalse kaamera“ saadetes, vahel suuremates päevalehtedes, ent peamiselt jäävad siiski kõlama eimillelgi põhinevad õõnsavõitu arvamusavaldused. Ilmub palju esseesid ja kolumne, kuid tõsiasjadepõhiseid käsitlusi pole. See, kes tahaks teada, milline on tegelik poliitilis-sõjaline olukord Süürias ja selle lähiriikides või miks on inimesed sunnitud sealt lahkuma, vastuseid ei saa. Eestis käib asjatundliku lähenemise asemel vaidlus peamiselt selle üle, kas peaksime sõjapõgenikke üleüldse kuidagi aitama või oleks võimalik neid hoopis vältida.

Teine meediaga seotud probleem on see, et pagulasteema kajastus soodustab kõikide Euroopasse rändajate võtmist ühtse massina. See on ehk ohtlikumgi tendents kui peamiselt arvamuslugude avaldamine. Enamikul inimestest on juba kord komme üldistada, luua tüüpe ning lahterdada. Aga mitte kunagi pole see päris adekvaatne. Räägime keskmisest eestlasest – töökast, pikaldasest, veidi endassetõmbunust -, ent teame, et sellist mitte kusagil olemas ei ole. Kas saame siis sama suuri üldistusi teha pagulaste kohta? Nagu pole olemas keskmist eestlast, pole olemas ka keskmist pagulast. Paraku on senistest pagulasvastaste väljaütlemistest jäänud kõlama keskmise pagulase kirjeldus – muslim, mustanahaline, tööealine mees, kriminaalsete kalduvustega, laisk, õppimisvõimetu.

Kahekümne esimesel sajandil näeme taas äärmuste süvenemist. Protsessid, mis Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias, Prantsusmaal ja teistes suurriikides algasid sajandi algul, on toimumas ka Eestis. Ühiskondade ning seejärel riikide polariseerumine pole ajaloos viinud ega vii ka tulevikus rahumeelsete lahendusteni. Pead tõstev äärmuslus (nii parem kui ka vasak) Euroopas on kasulik vaid Venemaale, sest killustunud lääneriigid on Putinile heaks sihtmärgiks.

Pagulasteema on äärmuslike vaadete levikuks soodus. Konservatiivsemale osale rahvast on pagulaste vastuvõtt probleem. Ohus olevat eesti keel, rahvus ja tulevik. Mõõdukamad vastased toovad argumendiks, et ennekõike tuleks aidata kannatavaid ja vaesuses elavaid eestlasi, paremäärmuslusse kaldujad aga on võtnud enda peale kõigi mitte-eestlaste laiutava laimamise.

Vasakäärmusesse kalduvate seas pole aga üldsegi tavatud sõnavõtud, et vastu tuleks võtta kõik, vaatamata tõsiasja, et kindlasti mitte marginaalne osa sisserändajatest pole mitte sõja-, vaid majanduspagulased. On päris selge, et Eesti riik ei suudaks miljonite põgenikega hakkama saada. Rahva enamiku suhteliselt madal elatustase, eriti laste vaesus, on meie riigi üks tõsisemaid, seni piisava tähelepanuta jäänud probleeme.

Siiski on (eeskätt Eestis) valjuhäälsemalt kõlama jäänud just paremäärmuslased, kelle peamiseks mureks näib olevat hirm euroopaliku, õhtumaade kultuuri hävimise pärast. Samas kipuvad nad unustama Euroopa ajalugu – see on üles ehitatud rahvaste rännetele, tihedale koostööle ja kaubandussidemetele Ees-Aasia ning Põhja-Aafrikaga. Euroopa poleks selline, nagu me seda täna tunneme, kui poleks olnud tihedaid kontakte ümbritsevate kultuuridega. Ka varem on Euroopasse rännanud võõraid rahvaid, tänased nn päriseurooplasedki on oma praegustel asualadel hilisemad tulnukad kui nt eestlased ja teised soomeugrilased. Rahvaste segunemisest pole läänelik kultuur mitte kaotanud, vaid võitnud, kultuuripaabel on Euroopa rikkus, mitte vaesus.

Seega ei hävita õhtumaade kultuuri kindlasti mitte sõjapõgenikud. Nad ei ole oma kodust lahkunud kergekäeliselt, vaid teinud väga raske valiku. Just samasuguse otsuse eelmise sajandi keskel langetanud eestlased pidid selle tagajärgedega kaugel maal paratamatult leppima, kuid nende haavad ei paranenud päriselt kunagi. Kelle süda on valus õhukeseks kulunud, suudab teist mõista ja aidata.

Oluline on jääda võõraste tulijate üle otsustades iseendaks, lähtuda mõõdukusele manitsevast talupojatarkusest ja võtta võimalikest muutustest parim. Fanaatiline äärmuslus, mitte avatus ja empaatia, on see, mis meie tuhandeteaastast kultuuri ohustab ja lõhestab.

Savisaare müüt

A: Wikimedia Commons

Ta on tagasi. Vaatamata raskele haigusele, (ei-tea-mitmendale) korruptsiooniskandaalile, Vilja Savisaar-Toomasti ilmuvale raamatule. Ja tema populaarsus ei näitagi kahanemise märke. Vastupidi - ta on ju nii palju läbi elanud! Kes ta on?

Eesti rahvapärimusest teame mitmeid mütoloogilisi tegelasi - näkid, maaema, libahunt. Tänapäeval on nende hulka lisandunud veel üks olevus - Savisaar. Tema nime mainida ei tohi - nii võivad lähedasemadki sõbrad tülli minna. Teda ei peeta heaks olevuseks, ent kui ta hätta satub tuntakse talle kaasa. Kui tal läheb hästi, püütakse tema rolli taasiseseisvumisel vähendada, kui tal halvasti läheb, tuletab iga teine tema suurt rolli vaba Eesti saamisel meelde. 

Savisaar pole iga teine mütoloogiline teglene - tema koht on Eesti Olümposel, ta on jumal. Mitte nagu kristlaste, vaid pigem ikka kreeklaste oma. Oma puudustega. Keegi pole öelnudki, et ta on täiuslik. Tema puudused on ta tugevused. Savisaar nuuskab nina ja Lasnamägi sulab. Nagu päris inimene!

Tahame me või ei taha - Savisaar ei kao veel nii pea. Ja isegi kui ta ise manalateed astub, elab ta müüt edasi. 

Leiboristid ristteel

Leiboristide esimehekandidaadid. A: bbc.com

Kui Demokraatide Partei (Ameerika vaste Suurbritannia Tööparteile) valib oma nominatsiooni presidendivalimisteks, siis teisel pool Atlandit valivad leiboristid endale esimeest. Kuigi nimetused on erinevad, on tegu sisuliselt sama tähtsusega valimisega: presidendikandidaat peab võitlema koha nimel Valges Majas, tööpartei esimees aga koha eest Downing Street nr 10-s. Ja nagu Ühendriikides on ka Ühendkuningriigis suurüllataja. Jeremy Corbyn.

Corbyn liiga radikaalne?

A: Wikimedia Commons

Paljud leiboristid (eesotsas Tony Blairi ja Gordon Browniga) on juba jõudnud kuulutada, et koos Corbyniga valivad tema pooldajad ka tööpartei huku. Ja Corbyn tõepoolest erineb. Ta kuulutab hukku kasinuspoliitikale, mille suurimaks ideoloogiks Suurbritannias peetakse praegust varakantsler (sisuliselt rahandusminister) George Osborne´i. Ta kuulutab lõppu sõdadele (vähemalt sellistele, kus Britannia sõdurid osalevad). Ta lubab kõik suuremad taristufirmad riigistada.

Sarnasusi USA-s tõusva Bernie Sandersiga on mehel palju. Corbyn on oma valimisringkonnast alamkotta valitud järjepidevalt aastast 1983. Ja ka Corbyn nimetab ennast sotsiaaldemokraadiks. Ka Corbynit nähakse "ideoloogiliselt puhta" kandidaadina. Kuid erinevalt Sandersist on Corbyni võiduvõimalused suured. Ja ilmselt ta ka võidab. Leiboristid said valimistel suure kaotuse. Lootused olid üleval. Ja ilmselt juhtub nagu ikka, et seni radikaaliks peetu nii äärmuslikuks ei osutu.  Ja tegelikult pole Corbyni ideed lõppeks üldsegi nii radikaalsed. 

Teised kandidaadid

Andy Burnham

Browni valitsuse terviseminister, on öelnud, et Tööpartei peab olema kõigi erakond.

Yvette Cooper

Browni valitsuse töö- ja pensioniminster, praegune varivalitsuse siseminister, Corbyni järel populaarseim kandidaat.

Liz Kendall

Praegune varivalitsuse terviseminister, teda peetakse kõige blairilikumaks kandidaadiks.

 

Cooper või Corbyn?

Yvette Cooper. A: Wikimedia Commons

Suure tõenäosusega võidab kas Cooper või Corbyn, ent ilmselt mitte väga suure eduga. Mõlemad on tugevad kandidaadid. Lihtsalt Corbyn erineb kõvasti rohkem, kui teised kandidaadid, keda võib pigem tsentristlikeks nimetada. Ja Corbyn kui sotsiaaldemokraat oleks parteijuhina kasulik ka liberaalidele, sest siis mõtleks ilmselt paljud mõõdukamad britid just selle erakonna pooldamisele. Aga ka Corbynil oleks palju pooldajaid. Praegu igatahes tundub, et britid on kasinuspoliitikast väsinud. Kõik selgub 12. septembil.

Vaata ka:
http://www.bbc.com/news/uk-politics-32654262
http://www.labour.org.uk/leadership

Bernie vs Hillary ehk kellest saab demokraatide presidendikandidaat?

A: www.usatoday.com

Ameerika Ühendriikide presidendivalimised on vaieldamatult kõige jälgitumad valimised. Läänes kindlasti. USA on paratamatult üks maailma juhtivjõude, demokraatliku maailma esikõneleja. Ja president on Ameerika Ühendriikide kõige tähtsam poliitik. Seega on suur huvi arusaadav. Ja nii demokraatide kui ka vabariiklaste kandidaadid on enam-vähem nüüdseks selged. Vaid tänase presidendi erakonnas - Demokraatlikus Parteis - on sisemine suur küsimärk: kas kandideerib ka asepresident Joe Biden. 

Iseseisev Sanders

Bernie Sanders Minneapolis. A: Wikimedia Commons

Mõlemas erakonnas on huvitav olukord, kus eelnevalt kindlaks võitjaks peetud kandidaat (demokraatidel Hillary Clinton, vabariiklastel Jeb Bush) on osutunud palju vähempopulaarseks, kui varasemalt ennustati. Vabariiklaste leeris (ja üldse kogu maailmas) on laineid löömas mitteparteilise taustaga kinnisvaramogul Donald Trump, demokraatidel on järjest populaarsust kogumas samuti Demokraatlikusse Parteisse üldse mitte kuuluv Bernie Sanders. Huvitav on sarnasus Suurbritannias toimuvate Leiboristliku Partei esimehevalimistega, ka seal on üllatuskandidaadiks seni erakonnas tagaplaanil olnud ning partei vasaktiivast pärit poliitik Jeremy Corbyn (vt postitust "Leiboristid ristteel"). 

Sandersi suurimaks trumbiks on seejuures tema ideede "puhtus". Ta on väga maailmavaateline poliitik. Sotsiaaldemokraat. Clinton on rohkem peavoolupoliitik, üritades meeldida nii ärimeestele kui ka vaestele (kelle hulk on vaatamata demokraat Barack Obama pingutustele siiski pidevalt kasvanud). Sanders on väga jõuliselt rõhutanud huvigruppide (konkreetse valdkonna organisatsioonide) toomise vajalikkust otsustajate ringi, ametiühingute tugevdamise vajadust, samuti USA rolli suurendamist ülemaailmsete keskkonnaprobleemide lahendamisel. 

Kuigi Sanders on osutunud erakordselt edukaks on tal siiski mitmeid miinuseid, mida Clintonil pole. Näiteks on rõhutatud, et Sanders on suutnud enda taha koondada peamiselt valged haritlased, jättes külmaks latiinode ja mustanahaliste kogukonna. Samuti on tal raske võita USA presidendivalimistel tähtsat rolli mängiva äriklassi toetust. Ometigi on Sanders juba praegu ületanud kõiki ootusi ning ilmselt mitte ainult Hillary Clintoni suhteliselt kesise kampaaniaalguse ning paljude tagasilöökide tõttu.

Hillary "esimene naispresident" Clinton

President ja esimene mees? A: Wikimedia Commons

Kas Clinton üldse peaks enam presidendiks pürgima? See küsimus on mitmes väljaandes viimastel päevadel esikaanel seisnud. Meiliskandaal ja Benghazi saatkonnas juhtunu on endisele riigisekretärile kõvasti varju heitnud, ometigi see ilmselt niivõrd karastanud naist nagu Hillary Clinton rajalt välja ei löö. Ja suure tõenäosusega saab temast ikkagi ka järgmine Ameerika Ühendriikide president. Esimene naispresident seejuures. Ent oma kampaanias peab Clinton olulisi muutusi tegema, sest suurüllataja Donald Trump on temast maas vaid 6 %-ga ja ka Sanders ei jää kaugele maha.

Clinton on valinud kuldse kesktee ning rõhutanud keskklassi tugevdamise vajadust. Samuti on saanud Hillary Clinton enda taha palju vähemuskogukondi (mustanahalised, latiinod, mehhiklased). Kas ta suudab need jõud koondada ning jõuda välja Valge Majani? Kõikidest üllatajatest ja üllatustest hoolimata näib täna, et jõuab.

Vaata ka:
https://berniesanders.com/
https://www.hillaryclinton.com/

Sotsiaaldemokraadid koalitsioonilepingut muutmas

Praegune haldusreform hävitab maaelu. Piirissaar

Sotsiaaldemokraadid on uue esimehe eestvedamisel võtnud südameasjaks koalitsioonilepingu muutmise. Pealtnäha on tegemist tühise asjaga, mõnele tundub see ehk lausa palja populismina, ent siiski tahab SDE lahendada kolm Eestis väga olulist ning sügavat probleemi: poliitika avatus ning kaasamine, paremliberaalne maksupoliitika ja ääremaastumine. Just viimane on neist ilmselt kõige põletavam.

Haldusreformil valed eesmärgid

Tänane valitsuses arutluse all olev haldusreformiplaan on juba algusest peale ehitet valedele alustele. Haldusreformi eesmärk ei saa olla raha kokkuhoid, selle eesmärgiks peavad olema:

a. ääremaastumise peatamine;

b. elutähtsate teenuste kättesaadavuse tagamine kõikjal Eestis.

Paraku liigub avaliku halduse minister kindlalt edasi. Ja talle ei saa seda pahaks panna - seda ta ju lubaski. Kindlalt edasi küll, aga kas keegi küsis: minnakse ikka õiges suunas. Haldusreformi puhul liigutakse kindlalt kardinaalselt vastupidises suunas.

SDE peab pakkuma alternatiivi

Sotsiaaldemokraatide ülesandeks selles valitsuses on eelkõige peatada IRL-i ja Reformierakonna maaelu hävitav plaan ning haldusreformile sellisel kujul pidurit tõmmata. Eesti vajab haldusreformi, ent sellist, mis peataks ääremaastumist ning oleks suunatud tulevikku, mitte järgmise aasta riigieelarve marginaalsele suurendamisele. Marginaalsele, sest väide, et uus haldusreform olulist kulude kokkuhoidu tooks, on ilmselgelt väär. Uutesse omavalitsuskeskustesse loodaks suure kaadriga vallavalitsused, kus palgad on senistest kõvasti kõrgemad.

Mõtteid uuest välisministrist Marina Kaljurannast

Kaljurannal on kogemused nii Venemaalt kui ka USAst. Wikimedia Commons

Eesti uueks välisministriks tõuseb suure tõenäosusega praegu välisministeeriumis asekantslerina ning varasemalt suure tähtsuse ja kaaluga riikides (Venemaal, USAs) suursaadikuna töötanud Marina Kaljurand. Võrreldes Pentus-Rosimannusega nagu öö ja päev. Lisaks ei muutu  valitsuse sooline tasakaal (mis siiski liialt meeste poole kaldu) ning vähemtähtis tõsiasi pole seegi, et Kaljurand on tegelikult vene juurtega eestlane. Kõik on ilus ning uue minstri taust annab alust arvata, et temast saab hea minister ning loodetavasti muutub ka Eesti välispoliitika. Ent vaatamata Kaljuranna laitmatusele, tuleb siiski meenutada, millise valitsuse välisministriks ta asub.

Kas Kaljurand parandab Rõivase II valitsuse renomeed?

Vähemalt seda Taavi Rõivas loodab. Ja kindlasti parandabki Marina Kaljurand välisministri ametikoha ning välisministeeriumi reputatsiooni. Pärast Keit Pentus-Rosimannust saabki see vaid paremaks minna. Pentus-Rosimannus ei saanud hakkama ühegi fopaaga, ent niivõrd tähtsas ametis lihtsalt vegeteerimine pole ka õige. Siiski pole Kaljuranna isiku populaarsusel midagi pistmist kogu valitsuse renomeega. Rõivas on peaminister edasi, nagu ka Aas, Saar, Pomerants, Kruuse, Vassiljev, Michal, Reinsalu. Nende mõtted on kulunud, ministripositsioonid saadud tänu parteilisele kõrgele kohale. Nemad on Rõivase valitsuse madala reitingu põhjusteks. Nemad ja nende tagurlik poliitika. Rõivasest on saanud Ansip. Rõivase I valitsuses oli peaminister ja kõik teisedki ministrid uued (mõningate eranditega) ning energilised, viimaks läbi olulisi muudatusi ja reforme (parimad näited Kütt, Tiidus, Lauri, Ossinovski, Sulling, Palo, Padar). Isegi Keit Pentus-Rosimannus sobis keskkonnaministriks. Tänases valitsuses ei oska aga ühtegi oma ala asjatundjat, puhta taustaga ning selge visiooniga ministrit välja tuua. Kaljurannast üksi võib Rõivase valitsuse päästmiseks väheseks jääda.

Kaljuranna miinuseks kogenematus Brüsselis?

Poliitikaanalüütik Ahto Lobjakas tõi oma intervjuus (PM: Lobjakas: Eesti ei saanud parimat võimalikku välisministrit) välja, et Kaljurand pole kaugeltki parim välisministri kandidaat. Lobjakas väitis, et "Kui Kaljurannal midagi puudu jääb, siis on see Brüsseli-kogemus, mis on Eesti välisministri kompetentsi A ja O" ja "Kui Reformierakonna võimalikud kandidaadid ritta seada, oleks selle rea eesotsas Siim Kallas ja Urmas Paet,". Jah, Kaljurannal puudub Paeti/Kallase Brüsseli-kogemus, aga tema USA ja Venema koogemus on hindamatud. Samuti on Kaljurand kursis diplomaatide ja välisministeeriumi ametnike igapäevatööga. Ka Kallasel ja Paetil puudus ametisse asudes Brüsseli-kogemus ja nende teadmised välisministeeriumi ametnike ning diplomaatide tööst olid kindlasti kordades väiksemad. Samuti ei saa üle tõsiasjast, et Kaljurand on olnud suursaadik kokku kuues välisriigis. Nende seas ka Eesti välispoliitika tähtsaimates riikides Venemaal ja USAs. Kusjuures Moskvas oli Kaljurand Eesti-Venemaa suhete ühel kõige raskemal perioodil ning USAs (mis Eesti välispoliitika eesmärkides on lausa eraldi välja toodud) tegeles aktiivselt Eesti esindamise ning tutvustamisega.

Kaljurand on olnud laitmatu renomeega Eesti välisesindaja, diplomaat ning välisministeeriumi ametnik. Loodetavasti ei liitu Kaljurand ka Reformierakonnaga ning temast saab Eesti riigile väärikas ning asjatundlik välisminister.

Jõudu talle uues ametis!

"Kõva käe" poliitika pole, ega saa kunagi olema, lahendus

 

[1]

Juhtusin hiljuti lugema Postimehe tuntud ajakirjaniku Priit Pulleritsu blogi, milles enamik artikleid erinevaid sporditeemasid käsitlevad. Ent suusavarustuse valimist juhendavate lugude vahel võib leida ka selliseid vaimusünnitisi nagu "Eesti inimese test - kuidas vastu pidada ja ellu jääda?". Huvitav lugemine! Või pigem naljakas ... või siiski masendav.

Oma loos on Pullerits esitanud 14+1 Euroopa-Venemaa võrdlust ning esitanud ka ülesande (küll peamiselt meestele) - kui paljudega te neist nõustute. Testi tulemuste hindamise kohta ütleb ajakirjanik nii: "Nüüd lugege kokku, kui mitmest võrdlusest te aru saite ja kui mitut neist tunnistate. Kui neid on vähem kui tosin, olete naiivne ja sinisilmne eurooplane, kes elab oma väljamõeldud kookonis ega tunneta elu tegelikkust. Edasi mõelge, kui palju on siinkirjeldatud Euroopa-Venemaa vastasseisus kasu noist, kes püüdsid siinset kõva mehe testi nr 2 naeruvääristada ja oma madala punktisumma üle uhkust tundsid. Kas teie usute, et toosugustest on Eestile raskes, kriitilises olukorras kasu?". Vot nii! Vähemalt mina pean end küll  Pulleritsu "testi" järgi eriliselt sinisilmseks ning naiivseks eurooplaseks pidama, sest ausalt öeldes ei saa ma ühegagi neist võrdlustest nõustuda. Miks? Sest Priit Pulleritsu väited on erakordselt madalalaubalised ning naeruväärsed, eriti arvestades fakti, et tegemist on vägagi tunnustatud ajakirjanikuga.

1. Venemaal on suur idee – olgu see oma riigi uhkuse ja väärikuse taastamine või endise NSV Liidu aladel oma mõjuvõimu uuesti kehtestamine –, aga mis on Euroopa Liidu seesugune mobiliseeriv idee? Mis on Eestit innustav idee? Peaminister ütles ju isiklikult, et Eestil pole suurt narratiivi vaja...

Kuivõrd saab  endise NSV Liidu aladel oma mõjuvõimu taastamist kogu Venemaa ehk venelaste ÜHTSE ideena/eesmärgine võtta? See on Putini ning tema lähikondlaste eesmärk, ent kindlasti mitte kõigi venemaalaste kinnisidee. Ja mis mõttes peab Venemaa oma riigi uhkust ja väärikust taastama? Kindlasti on riigi uhkus ja väärikus tähtsad ka Eestile ning teistelegi Euroopa Liidu liikmesriikidele.

Mis puudutab Eesti narratiivi, siis sellega on asi keerulisem. Eesti riigi suur eesmärk, tulevikunarratiiv peaks olema tark Eesti. Tark inimene on aga salliv, tolerantne ning solidaarne. Tark inimene võtab teist kui võrdset. Seega ei saa Venemaa tänast poliitilist juhtkonna just eriliselt targaks nimetada.

2. Venemaal ja vene rahval on rahvuslik uhkus. Kellel on Euroopas rahvuslik uhkus? Euroopa peab ju rahvuslikkusest üle olema, selle ajaloo kolikambrisse heitma, sest rahvuslikkus tähendab reaktsioonilisust, äärmuslikkust, tagurlikkust. Euroopas peab saama valitsevaks multikulturalism ja kosmopoliitsus. Euroopas võrdub rahvuslikkus natsionalismiga, mis on otsast lõpuni taunitav. Ent rahvus on igaühe identiteedi orgaaniline, oluline osa. Kui see ära võtta, kui seda kärpida, kui see taunitavaks kuulutada, siis...

Kas pole mitte nii, et Venemaa on täna oma natsionalismiga üle piiri läinud? Kas Pullerits õigustabki Krimmi annekteerimist puhtalt õigustusel, et Krimm on vene rahvale "püha paik"? See ei ole õigustus! See on fašism! Seejuures puhtakujuline. Eurooplane olla tähendab olla salliv, tolerantne, sõbralik. Ja mis siis ... ? Kas Euroopa on meie rahvustunnet kuidagi kärpinud? Kas Euroopa on keelanud meil rahvariided, meie laulupeod? Ja kui isegi keelaks (mida kunagi ilmselt ka ei juhtu), siis rahvus on midagi, mis on igasühes endas. Rahvus ei ole esmatähtis. Rahvused muutuvad ja kaovad. Inimesed jäävad. (Loodetavasti.)

3. Venemaa ajalugu võib olla verine, aga Venemaa tunneb uhkust oma ajaloo üle. Kuid Euroopa ajaloo üle valitseb üha rohkem kollektiivne süütunne – süütunne üksteisega peetud sõdade ja samuti pikaajalise koloniaalpoliitika pärast. Isegi Eestit, kes pole Euroopa ajaloolistes suursigadustes osalenud, vaid on olnud selle ohver, tahab Euroopa oma kollektiivse süütunde kandjaks teha...

Kas enese vigade tunnistamine on halb? Kas see, et Venemaa, kes uhkusega tunnistab end kui NSVL õigusjärgset, ent pole siiani paljude Euroopa riikide okupeerimise eest vabandanud, ega kavatsegi seda teha, on õige? Kindlasti mitte! Põhjendus, et Venemaa nii ei tee, EI SAA OLLA VABANDUS! Meie ei olegi autoritaarse riigi kodanikud, ega ka autoritaarse liidu. Venemaa kodanikud sama väita kahjuks ei saa.

[2]

Eestlased tunnevad oma ajaloo üle uhkust, samuti inglased, prantsalsed. Ja kohe kindlasti ka sakslased! Neil on mille üle uhkust tunda, ent Hitleri Saksamaa pole selles loendis. Nagu ei peaks ka Venemaal olema Nõukogude Liit. Paraku näeme vastupidist.

4. Venemaa oskab tunda uhkust oma ajalooliste võitude üle, tähistades neid suurejooneliste paraadidega. Arusaadav: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Millised on Euroopa ühised suured võidud? Isegi Teist maailmasõda mälestades tuntakse kahjatsust, et selline asi üldse juhtus, samal ajal kui Venemaa muudab selle sündmuse isamaaliseks suurpeoks, mis rahvas vere uhkusest keema paneb. (Muide, kes on lugenud Tolstoi "Sõda ja rahu", loodetavasti mäletab, kuidas Kutuzov tegi prantslastele une pealt lahinguväljal ära!)

Sellised paraadid - jõudemonstratsioonid - on osa Venemaa fašistlikust diktatuurist. Mitte midagi mille üle uhkust tunda! Punkt.

5. Venelased on suur rahvas, velikii narod. Nad tajuvad seda ja on selle üle uhked. Euroopas, tulenevalt ajaloost, tekitab aga mingi rahva suurus teistes ainult hirmu. Sakslased, tulenevalt viimasest suurest sõjast, ei saa olla suured. Prantslased ei ole enam ammu suured, nagu ka inglased. Hispaanlased kaugeltki mitte. Tulemus on see, et Euroopas ei tohi keegi olla suur ega tunnetada end suurena – aga kui sa pole suur, siis kuidas sa palju suuremale üldse vastu saad?

Milles seisneb ühe rahva suurus? Kas selles, mitu riiki nad eelmisel aastal vallutasid? Venemaa tõesti alustas sõda Ukrainaga, okupeerides Krimmi. Tõesti tõsiasi, mille üle uhkust tunda!

Euroopa suurus seisneb meie demokraatias. Selles, et meie ei pea suurust näitama, mitte oma jõus, vaid tarkuses! Meie ajame asju demokraatlikult - nii et kõik saavad oma sõna kaasa öelda. Selles, et meil on vabad valimised, Venemaal mitte. Meie teame, et inimesed saavad olla kõige õnnelikumad vaid vabas ühiskonnas.

6. Euroopa kardab Venemaad, isegi kui mõned selle liidrid üritavad mängida kõvameest ja Venemaaga teravalt käituda, nagu hiljuti Austraalias. Kas Venemaa kardab Euroopat? Nalja teete või!

Venemaa kardab Euroopat. Ja kohe kindlasti. Venemaa ei alusta Euroopaga sõda, sest ta teab, et ta kaotaks. Venemaa üritab oma jõudu näidata, see kukub tal aga haledalt läbi. Naljast on asi väga kaugel!

7. Kelle taha koondub Euroopa, kui olukord peaks teravaks ja kriitiliseks muutuma? Nende nimetute-näotute Brüsseli junckerite ja vanrompuyde ja ashtonite taha? Või Eestis – kas Ilvese ja Rõivase taha? On keegi sellele üldse mõelnud? Vähemalt on Venemaal selge, kelle taha seal koonduda: president Putini taha.

Jällegi märk fašismist, diktatuurist - isikukultus! Me EI VAJA kedagi, kelle taha joonduda! Euroopa ühtsus seisneb meie mitmekesisuses! Meie võimes asju demokraatlikult lahendada. Meie võrdsuses, vendluses ning vabaduses!

8. Venemaal on tugev, sitke, rahvuslik hing – russkii duhh, russkaja duša. Hing on samuti see, mis teeb tugevaks, mitte ainult musklid või tankid. Kas keegi on kuulnud midagi Euroopa hingest?


Euroopal on hing. Ja vägagi. See on aga iga inimese jaoks erinev. Iga inimese oma hing! Ja sõna hing on meil  kokku kahekümne neljas keeles.

9. Usu tähtsust ei maksa alahinnata – see seletab, miks Venemaal on kirik taas olulisele kohale tõstetud. Euroopa aga põlastab usku – muudab kirikuid mitte ainult ladudeks, vaid meelelahutusasutusteks (mõni aasta tagasi oli Newsweekis sellest pikk lugu). Eesti on samuti väljendanud uhkust eestlaste ilmalikkuse ja kiriku pea olematu mõju üle.

Venemaal on tõesti kirik taas tähtsale kohale tõusnud. Kindlasti tänu Putuni režiimile. Kirikus valdab korruptsioon, rahapesu, võimuiha. Kirik on täiesti mõttetu asi, mida ei tohi ülehinnata. Eesti peabki oma usuleiguse üle uhkust tundma, sest on, mille üle uhkust tunda! Me ei ole pimestatud muinasjuttudest ning fiktsioonist. Kirik mängib täna rolli vaid traditsioonide hoidjana. Vene kirik on täna osa Putini diktatuurist!


10. Tartu Ülikoolis omal ajal kuulatud vene kirjanduse loengutest (Valeri Bezzubov, Peeter Torop) mäletan hästi Venemaa ja venelaste kannatamise (stradanije) teemat. Jah, venelastel on kannatusvõimet, mistõttu neid ei murra ka mingid lääne sanktsioonid. Pigem on noil vastupidine efekt. Aga milline on eurooplaste kannatusvõime? Karta võib, et see lõpeb niipea, kui mingi Prantsusmaa kolmandajärgulise linna butiikpood lõpetab Austria kitsepiimast juustu müügi.

Sanktsioonid on täna oma mõju avaldamas. Venemaa majandust on tabanud krahh ning ilmselt on Putinit ees ootamas rasked ajad. Vägagi rasked! Euroopa ühtsus on Venemaa fašismile kohta kätte näitamas.

11. Eurooplast tuleb kaitsta igasuguste inimlike ebamugavuste eest. Eurooplane ei tohi haiget saada, sest haiget saamine on valus ja lubamatu. Aga näidake mulle venelast, kes poeb peitu ja jookseb minema, sest kardab paaniliselt haiget saada?

Mida edasi, seda totramaks ajakirjanik Pulleritsu väited muutuvad. Kas saabki seda tõsiselt võtta?

12. Euroopa on jõudnud oma nn progressiivse filosoofiaga nii kaugele, et elab lausa utoopias: kujutleb ette kõigi võrdsust ja vendlust. Kõige hullem on see, et paljud ei saa aru, et see ei olegi tegelikkus, vaid ongi utoopia. Venemaa aga ei ole lasknud end igasugustest vasakliberaalsetest ideoloogiatest eksitada, hullutada ega nõrgestada, vaid püsib jalad kindlalt maas. Euroopas seevastu laiutab dekadents.

Meie tee on liberaalne! Olgu ta siis vasak- või paremliberaalne. Venemaa (Putin + eliit) ei ole jalad kindlalt maas vaid hõljub pilvedes. Kõikidel inimestel on õigus vabadusele, võrdsusele ning vendlusele. Kõik inimesed peavad olema vabad, võrdsed ja vennalikud. Kas saabki väita midagi vastupidist? Samas arvestades hr Pulleritsu kommentaate kooseluseaduse kohta pole selles ka midagi imelikku. Kindel on see, et venelastele need euroopaliku kultuuriruumi alusväärtused garanteeritud ei ole!

13. Venemaa ei põlga ega põlasta jõudu – seepärast Euroopa teda kardabki. Euroopas on jõud aga samavõrd taunitav nagu rahvuslikkuski. Tulemus on see, et Euroopa seisab püsti peamiselt vaid Ameerika najal.

[3]

Mis on jõud? Või las ma sõnastan selle küsimuse ümber - mis on jõu väärtus? Mitte midagi! See ei näita inimese tarkust, vaid tema kitsarinnalisust. See näitab meile veelkord, et euroopalikust kultuuriruumist ei tohi taganeda! EI TOHI! Hitleril oli jõud, Stalinil oli. On Putinil. Ei no palju õnne neile! Venemaa fašistliku režiimi ülistamine viib meid hukatuseni, mis saabus eelmisel sajandil, järjest ja järjest lähemale.


Õiglus võidab. Alati. Ja jõud ei ole veel õiglus.


14. Euroopal puudub otsustavus. Mäletate, kuidas 1990. aastate keskel endise Jugoslaavia rahvad Euroopa kõhu all üksteisel lusikaga silmi peast koukisid ja Euroopa seda pikka aega lihtsalt pealt vaatas (või pea ära keeras, et mitte näha). Sadismile saabus lõpp alles siis, kui Ameerika oma lennukitega kohale saabus. Millal on viimati Venemaal otsustavusest puudu tulnud? Endistel Gruusia aladel? Krimmis? 

Jah, me ei aja asju nagu Putin. Mei ei aja asju nagu Venemaa. Ega peakski! Me oleme Euroopa! Demokraatlike riikide liit. Meil ei aeta asju rusikaid viibutades. Erinevalt Venemaast (ja Pulleritsust) kasutame me mõistust! Mõistust, millest ka Euroopas enam ja enam väheseks hakkab jääma. Meid varitsev paremäärmuslus tuleb juba eos purustada, sest me näeme, mis tänasel Venemaal juhtunud on. Kaos! Ja kaosesse suubume ka meie kui alla anname.

Fakti, et Pulleritsu testi ei saa tõsiselt võtta illustreerib kaunilt tema loo viimane lause: " Ja miks on nii, et peamiselt vaid spordimeestes on säilinud tahet ja jõudu Eestit kaitsta?".

J õ u d u    j a   j a k s u    e u r o o p a l i k e    v ä ä r t u s t e    ü l e v a l h o i d m i s e l !

PILDID
1 - Ka venelastele enditele on kõik see, mida Pullerits oma loos ülistas, vaikselt närvidele käivaks muutumas. Allikas: Postimees, Scanpix
2 - Eesti lipp Piirissaarel. Autor: K. Pütsepp
3 - Putin = Stalin? Allikas: http://radiospada.org/2014/03/svoboda-accusa-putin-di-emulare-hitler-e-stalin-neppure-veltroni-o-casini-arriverebbero-a-tanto/