Eesti peaks üle minema libertaristlikule riigisüsteemile

 

Inimeste täielik vabadus maani, mil see ei piira teiste isikute vabadusi, vabatahtlik kaasatus ja valitsuse minimaliseerimine - see kõik on osa libertarismist, poliitilisest ideoloogiast, mis on järjest enam kaardile tõusmas. Vastandudes täielikult autoritarismile ja heaoluühiskonnale peaks Eesti näitama eeskuju  ja sellisele riigivalitsemisvormile üle minema. Eestlased on koos teiste Baltimaade elanikega põlised liberaalsete erakondade valijad. Miks siis ei lähe me edasi ja, vastanduses Põhjamaade heaoluühiskonnale, loo täielikult vabadusühiskonda. 

Miks libertarism?

Eestlased on alati väärtustanud vabadusi ja inimõigusi. Seda kõike libertarism pakubki. Lisaks on Eesti suuruses väikeriigis suureks koormaks bürokraatlike ja suuri inimressursse nõudvad institutsioonid, näiteks ministeeriumid. Kas me tõesti ei saa ilma nendeta hakkama? Saaksime küll ja veel palju efektiivsemalt. Ülejäänud raha saaks ka otstarbekamalt kasutada. Näiteks haiglatele moodsama varustuse soetamiseks või teedeehituseks. Seega tähendaks vabadusühiskond ainult suuremaid vabadusi inimestele, vähem regulatsioone valitsuselt ja efektiivsemat rahakasutust.

Libertarism pole anarhia

Kuigi libertarismil on ka äärmuslik, anarhistlik, vorm poleks see siiski tänases maailmas kuidagi võimalik. Selline vabadusühiskond ei tähenda ju näiteks politsei või arstiabisüsteemi kaotamist. Poleks lihtsalt sadu ministeeriumi ametnikke, kes igapäevaselt uusi keelde ja käske välja mõtleksid. Ministeeriumite asemel peaksid valdkondade arenguga tegelema hakkama ametid/bürood s.t. keskkonnaküsimustega tegeleks edaspidi vaid keskkonnaamet ning valdkonna juhiks oleks ameti direktor, mitte minister.

Üleminek vajab suuri arutelusid ja läbimõtlemist

Muutusi ei saa teha üleöö. Nii suur muutus kohe kindlasti mitte. Aga kui suuremategagi saadi ajaloos hakkama, ei tohiks Eesti üleminek vabadusühiskonnale sugugi raske olla. Tuleb lihtsalt kõik võimalikud probleemid läbimõelda ja kaaluda kõiki üksikuid muutusi eraldi. Lõppkokkuvõttes tuleb sellest ainult kasu!

EESTI VABADUSÜHISKONNAKS!

Julia Gillard - kohutav peaminister või misogüünia ohver?

24. juunil 2010. aastal toimus Austraalia Leiboristlikus Parteis võimuvahetus. Senise peaministri, Kevin Ruddi, vahetas välja senine asepeaminister Julia Gillard. Tegemist oli suure pöördega - Gillardist sai esimene naine selles ametis Austraalias.  Inimesed olid lootusrikkad - vasakpoolsetele omaselt olid Julia Gillardi lubadused suured - ei süsinikumaksule, tervishoiureform jm.
 Kuid olukord muutus kiiresti. Julia Gillardi loobiti munadega, tema riietumisstiili arvustati

Julia Gillard ja Kevin Rudd aastal 2006 (Wikimedia Commons)

Julia Gillard (Wikimedia Commons)

tihedamini kui tema poliitikat. Selline käitumine pole aga tänapäevale kohane. Isegi tema enda erakond pööras talle selja. Jah, tegu polnud säravaima poliitikuga, aga tema pidev arvustamine kustutas temas ka viimase sädeme. Julia Gillard ei olnud kohutav peaminister - ta viis läbi  tervishoiureformi ja aitas oma reformiga tugevalt erivajadustega inimesi Austraalias.

Täna ei ole enam Julia Gillard Austraalia peaminister. 26. juunil 2013 hääletas Tööpartei Gillardi maha. Uueks peaministriks sai vana - Kevin Rudd. Ja asjad on ikka nagu vanasti ning nagu üks naine ütles, kui talt küsiti Gillardi pärandi kohta, et järgmise 50 aasta jooksul rohkem naispeaministreid Austraalias pole, keegi lihtsalt ei soovi seda.

Demokraatia nii ei käi

Egiptuses toimub järjekordne riigipööre. Kuigi rahulikum kui 2011 aastal toimunu on siiski arusaamatu egiptlaste tahe. Niimoodi asjad demokraatlikus riigis ei käi. Iga vea tõttu ei saa teha revolutsiooni ning valitseja kukutada, eriti siis, kui on tegemist demokraatlikult valitud presidendiga nagu Mohamed Morsi. Demokraatlikus maailmas näidatakse oma meelsust valimiste, mitte revolutsioonide abil. Kas egiptlased saavad endale kunagi presidendi kellega täielikult rahul ollakse. Raske uskuda.


Mohamed Morsi 2013 (Wikimedia Commons)